Paljudes ilmalikes ühiskondades leitakse, et teadus ja religioon ei sobi üksteisega kokku. Teaduses on nii analüütilist mõtlemist soosiv osa, kuid on ka abstraktsuse osa, mis pakub võimalust fantaseerida, tunda tugevat emotsiooni ja tekitab aukartust - siinkohal võib meenutada kasvõi inimese jõudmist Kuule. 

Arizona Osariigi Ülikooli psühholooge huvitaski, kas teadus ja religioossus välistavad üksteist või on neis ühisosa. Nende uuringust selgub nüüd, et teadusavastused võivad inimestes tekitada aukartust, mis omakorda suurendab inimeste usku abstraktsiooni Jumalast. 

"Jumalast võib mõelda mitut moodi. Mõned näevad Jumalat DNAs, teised universumis, kolmandad mõtlevad temast piibellikus ja personifitseeritud ehk isikustatud võtmes," kirjeldas uuringu juhtivautor Kathryn Johnson. Tema uurimisrühma huvitas, kas teaduspõhine maailmavaade võib mõjutada ka seda, kuidas inimene mõistab Jumalat ning tema olemasolu. 

Teadusest võib mõista kui andmeid - nende kogumist ja analüüsimist. Teadusest võib mõelda ka kui analüütilisest mõtlemisest või aukartustunde kogemisest. Just viimast kategoriseeringut kasutasid ka Arizona Osariigi Ülikooli teadlased.  

Esmalt uurisid teadlased, kui huvitatud on katsealused teadusest, kui pühendunud nad on analüütilisele mõtlemisele ja kui sageli tundsid nad aukartust. 

Analüütilisele mõtlemisele kalduvate inimeste puhul ilmnes tugev seos uskmatusega selle laiemas mõistes. 

Teise grupi moodustasid uurimisalused, kes väljendasid nii tugevat pühendumust loogilisele mõtlemisele kui ka aukartuse kogemisele, näiteks tohutu ebatavalise kogemuse saamist. Nende puhul ilmnes, et suure tõenäosusega uskusid nad ka Jumala olemasollu. Näiteks väljendasid nad Jumala olemasolu abstraktsete nende nähtuste kaudu, mida ei esine pühakodades: lõputuse, müstilisuse ja abstraktse olendi kaudu. 

"Kui inimestele avaldab muljet elu komplekssus või universumi lõputus, on nad altimad mõtlema muudes vaimsetes kategooriates. Aukartustunde kogemine paneb inimesi Jumalast mõtlema avatumalt," selgitas Johnson. 

Selles uuringus tehti katse, kus inimestele näidati kaht sorti teadussisu. Ühel puhul näidati osalejatele kvantfüüsika loengut, teisel puhul muljetavaldavat muusikalist videot aatomitest. 

Esimese video puhul väljendasid katsealused pigem uskmatust või agnostitsismi, teise video puhul aga suurema tõenäosusega uskumist abstraktsiooni Jumalast.

Miks see teadmine oluline on? Uurimisrühm kirjutab oma artikli järeldustes, et teadusliku mõtteviisiga inimesed on loogilised, analüütilised ja kriitilised mõtlejad, kuid ühtlasi on nad ka uuenduslikud, kirglikud ja visionäärlikud, mida eeldab elu komplekssuse ning ilu mõistmine universumis ja teaduslikes teooriates. 

Lihtsustatult võiks ehk arvata, et vahendades teadust muljetavaldavamal moel pannakse inimest tundma suuremat aukartust teadusavastuste ees. Selle uuringu autorid aga nendivad artiklis, et see pole üheselt nii: "Me leiame, et aukartustunde tekitamine teaduse ees ei nõua alati tähelepanuäratavaid videositlusi, mida meie oma uuringus kasutasime. Teaduslikku aukartust võib tekitada ka lihtsalt ajakirjaartikli lugemine või elegantne uuringudisain. Nii nagu kõik inimesed ei pea sama nalja ühtviisi naljakaks, ei mõju kõigile ühtmoodi samad stiimulid. Mõnele inimesele, kes esimest korda külastab Suurt kanjoni ei avalda see muljet. Samamoodi võib üks teaduslik informatsioon ühes tekitada aukartus, teises mitte."

Teadlastele, teaduse populariseerijatele ja vahendajatele võiks sellest uuringust olla kasulik võtta kaasa teadmine, et ka teadustulemuste vahendamiseks tasub kasutada erinevaid viise, sest üht kõnetab teadusest analüütiline, teist visionäärlik ahaaelamuse osa. 

Uuring ilmub ajakirja Journal of Experimental Social Psychology septembrinubris. Uuringut rahastas John Templetoni fond, mille eesmärk on toetada teaduse ja religiooni seoste teaduslikku uurimist.