Millal saab kõnelemisest kuritegu? Filosoofiline uurimus sõnavabaduse piiridest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kommunikatsioon on ka tänavakunst, mitte ainult suuline kõne.
Kommunikatsioon on ka tänavakunst, mitte ainult suuline kõne. Autor/allikas: Elvert Barnes, Flickr

Tartu Ülikoolis kaitstud lõputöö keskendus sõnavabadusele. Töö analüüsib mitmeid hiljutistel debattidel teemaks olnud küsimusi: Kas vihakõne peaks keelatud olema? Kas vähemusi solvavad väljendused peaks keelatud olema?

Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab 45. paragrahvis üldise sõnavabaduse printsiibi. Samas paragrahvis on määratletud ka piirangud sõnavabadusele näiteks avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Ühes sellega sätestab karistusseadustiku paragrahv 151 konkreetsed karistused üleskutsetele diskrimineerimiseks, vihkamiseks või vägivallaks "kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale". Sellisena tagavad Eesti seadused sõnavabadusele võrdlemisi laia kaitse, kuivõrd piiranguteks on tarvis tõestada väljendusest tulenevat reaalset ohtu. Euroopa Liidus laiemalt on aga tavaks seada piiranguid ka vihakõnele, mis otsest füüsilist kahju ei põhjusta. Vihakõne kriminaliseerimiseks on üleskutseid tehtud ka Eesti meedias.

Pidades sõnavabadust väärtuslikuks, toob see meid küsimuseni: mis õigustab piiranguid vabale väljendusele? Kas vihakõne peaks keelatud olema? Kas vähemusi solvavad väljendused peaks keelatud olema?

Enne veel kui nende küsimuste juurde asuda, tuleb vihakõnele leida konkreetsem definitsioon. Sõnavabaduse-vihakõne temaatikat uurinud filosoof Robert Mark Simpson defineerib vihakõne kui kommunikatiivset tegevust, mis väljendab tahtlikult tugevat antipaatiat mõne grupi või indiviidi vastu grupikuuluvuse alusel, kus kõnealused grupid on üldiselt määratletud rahvuse, religiooni või seksuaalse orientatsiooni kaudu. Vihakõne alla võivad liigituda mitmesugused sellised tegevused, mitte ainult suuline või kirjalik kõne.

Väärtuskonflikt

Sõnavabaduse piiramise probleemist saab mõelda kui väärtuskonfliktist, kus üksteisega satuvad vastuollu (sõna)vabadus ja võrdsus. Vihakõne piiramise küsimuses on need kaks väärtust üksteisega vastuolus, kuna paratamatult tuleb ühe edendamiseks vähendada teist ja vastupidi. Kui piirata vihakõne levikut ja seeläbi edendada võrdsust, on ühtlasi vähenenud sõnavabadus, kuna piiramata väljenduste hulk on vähenenud. Kui laiendada sõnavabadust, haarates sellesse ka vihakõne, on vähenenud võrdsus, kuivõrd teised on väljendustes vabad kedagi tema grupikuuluvuse tõttu erinevalt kohtlema. Sedasi moodustub vihakõne küsimuses väärtusskaala, mille ühes otsas on absoluutne sõnavabadus ja teises otsas maksimaalne võrdsus. Küsimuseks jääb nüüd, milline peaks olema ühe riigi õigussüsteemi positsioon sellel skaalal – millisel määral on õigustatud piirangud ühele, et edendada teist.

Sellises väärtuskonfliktis on põhimõtteliselt võimalik võtta kolm positsiooni, eelistada esimest väärtust teisele, teist esimesele või püüda leida kompromissi mõlema vahel.

Kaks vastandlikku positsiooni

Esimeses, vabadust eelistavas positsioonis pakkus tuntud USA õigusprofessor C. Edwin Baker välja Vabaduse teooria, mille järgi on üldiselt nõudmiste esitamise ja demokraatliku riigi legitiimse toimimise aluseks eeldus teise inimese vabadusest, mis väljendub eneseteostuse ja ühiskondliku osaluse väärtustes. See tuleneb asjaolust, et nii üksikisiku tasandil kõnes nõudeid väljendades kui riiklikul tasandil seadusi kehtestades on vajalik teise poole autonoomsuse tunnistamine – vastasel juhul ei ole tegemist mitte nõudmise, vaid sunniga ja demokraatlik riik on sellisena kaotanud legitiimsuse, mis põhineb valitsemisel rahva huvides.

Olulised on ka kõne ennast väljendavad ja ennast teostavad elemendid kõnes, mille kaudu inimene teostab oma olemist ja mis peaks samuti sõnavabaduse all kaitstud olema. Nende väärtuste edendamiseks on vajalik võimalikult lai sõnavabadus, kus kõne eriline roll ühiskondlikus elus osalemise viisina on üldjuhul tingitud selle mitte-vägivaldsusest ja mitte-sunniviisilisusest. Vastavalt ei laiene sõnavabaduse kaitse kõnele, mis on otseseks osaks vägivallast või sundusest.

Teises, võrdsust eelistavas positsioonis, pakkus õigusfilosoof Jeremy Waldron välja Kindlustatuse teooria, milles rõhutatakse kahju, mida vihakõne põhjustab haavatavate vähemusgruppide liikmetele, võttes neilt kindluse, et igapäevastes toimetustes ei kohelda neid grupikuuluvuse tõttu teisiti ja nende elud ei satu ohtu. Seda nimetab Waldron kindlustatuse avalikuks hüveks, millele kõigil ühiskonna liikmetel on õigus. Kahju kindlustatusele sünnib kumulatiivselt sarnaselt looduskeskkonna reostusele, kus iga vihakõne akt murendab kindlustatust vähesel määral, kuid kumulatiivselt põhjustavad kõik aktid kindlustatuse kadumise sootuks. Seega on vihakõne piiramine õigustatud veel enne kui on tekkinud otsene ühiskondlik kahju.

Kaitse solvamise eest

Kumba positsiooni valida, jääb juba lugeja otsustada, ent kindel saab olla selles, et mõlema positsiooni toetuseks leidub häid argumente ja loodetavasti aitab esitatud raamistik küsimuses teadlikumalt orienteeruda. Millele aga õnnestub ehk otsesem vastus anda, on küsimus sellest, kas solvamine võiks olla sobivaks aluseks sõnavabaduse piiramisele? Kas kellelegi solvava seisukoha väljendamine peaks olema keelatud?

See ei näi juba esmapilgul kuigi hea põhjendus, kuid siiski on sellel laialdane toetus. Näiteks toetas 2015. aasta uurimuses 40% noorema põlvkonna (vanuses 18-34) vastanutest piiranguid vähemusi solvavale kõnele. Saksamaal toetab piiranguid solvavale kõnele koguni 70% küsitletuist.

Kummagi eelnevalt esitatud positsiooni alusel ei ole solvav väljenduse piiramine õigustatud. Bakeri järgi ei ole solvav kõne sundiv või vägivaldne, kuid samas võib edendada eneseteostuse ja ühiskondliku osaluse väärtusi. Waldroni järgi ei peaks seadustega kaitsma kellegi tundeid, pelk solvamine ei muuda veel sotsiaalset reaalsust ega kahjusta kellegi kindlustatust.

Lisaks kirjutab solvangute moraalsust uurinud filosoof David Archard, et solvangu puhul sõltub selle mõju kuulja uskumustest ja väärtustest. Näiteks tunneb blasfeemiast ennast solvatuna ainult usuliste veendumuste hoidja. Selline sõltuvus viitab sellele, et solvavus (offence) iseenesest ei saa olla aluseks moraalsele hukkamõistule. Samuti on see kriteerium probleemne, esiteks kuna on võimalik edukalt solvata, ilma et teine ennast solvatuna tunneks, näiteks kui kavalast solvangust ei saada aru ja teiseks vääriks siis hukkamõistu ka keegi, kes on solvanud kedagi tema ainulaadsete uskumuste tõttu, mis oleks absurdne. Isegi kui solvangud ühiskonnas reaalset kahju põhjustavad, mõjuks solvangu määratlemine legitiimse alusena pretensioonide esitamiseks tõenäoliselt vastupidiselt soovitule ja hoopis ajendaks solvumist.

Seega on sõnavabaduse ja vihakõne piiramise küsimus põhiliselt väärtuskonflikt sõnavabaduse ja võrdsuse vahel, kus kõike korraga ei saa ja tugevaid argumente võib esitada mõlema väärtuse kaitseks. Seejuures on tõenäoline, et levinud avalikust arvamusest hoolimata leiab kumbki pool oma positsiooni aluseks oluliselt paremaid põhjendusi kui seda on tajutud solvavus.

Toimetaja: Randel Kreitsberg, Tartu Ülikool

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: