Esmalt tasub välja tuua, et vanemad, kes õhutavad oma lapsi erinevaid toite vähemalt proovima, on õigel teel. Mida tuttavam on inimene erinevate toitudega, seda tõenäolisemalt toitub ta mitmekesisemalt ning teda kimbutavad vähem toitumisega seotud elustiilihaigused hilisemas elus. Ning kõik see saab alguse lapsepõlves erinevate toitude proovimisest ja söömisest. 

Toiduneofoobiaga inimesed hoiduvad maitsmast ja söömast toite, mida nad ei tunne. See võib omakorda soodustada ühekülgset toitumist ja soodustada nii krooniliste haiguste kujunemist kui ka elustiilihaigustesse haigestumist, näiteks saab siin tuua südame ja veresoonkonna haigused ning 2. tüüpi diabeedi. 

Varasematest uuringutest on tulnud välja, et toiduneofoobia on tugevalt pärilik. Näiteks 2007. aastal Soome ja Briti andmetele tuginenud uuringus leiti, et kaks kolmandikku toiduneofoobia kujunemisest seletab ära pärilikkus.

Uuringu üks autoritest, Eesti Geenivaramu doktorant Nele Taba märkis, et toiduneofoobia võib olla küll geneetiliselt pärilik, kuid olulisem on see, et tõenäoliselt kannavad vanemad oma toitumisharjumusi edasi lastele. "Lapse toitumine oleneb paljus sellest, mida talle antakse. Kui teda algusest peale harjutada uute maitsetega, siis tõenäolisemalt sööb ta ka hiljem rohkem erinevaid asju." Iseäranis levinud on toiduneofoobia laste ja eakate hulgas. 

Rohkem rasvu ja soola

Uuringust tuli välja, et toiduneofoobia tulemuseks on ühekülgsem toidulaud, millel on liiga vähe kiudaineid, valku ja monoküllastumata rasvhappeid. Üleliia on aga küllastunud rasvu ja soola. 

Põhjus, miks just kala ja juurikad ehk need kasulikumad toiduained toiduneofoobia korral menüüst välja jäävad, võib Taba sõnul peituda kohastumuslikus asjaolus, et rasvased, soolased ja magusad toidud on inimesele ligitõmbavamad, kuna neist saab rohkem energiat kiiremini kätte. 

"Aga tänapäeval selline söömine väga hästi ei sobi, sest me ei käi ju tundide kaupa väljas jahtimas ja ei liigu selle käigus nii palju. Kui ikkagi istud arvuti taga ja sööd päevade kaupa hästi kaloririkkaid, rammusaid toite, siis ei jaksa seda energiat ära põletada."

Kala puudumine

Lisaks ilmnes uuringust tugev seos toiduneofoobia ning ebatervislikuma rasvhapete profiili ja põletikuga seotud biomarkerite vahel. See kõik sillutab teed toitumisega seotud haigustele, näiteks südame ja veresoonkonna haigustele ning 2. tüüpi diabeedile.  

Nele Taba selgitas siinjuures ühe näitena, et kui inimene jätab toiduneofoobia tõttu oma menüüst välja kala, võib see avalduda veres madalama oomega-3 rasvhapete tasemega. Kuna oomega-3 rasvhapped on põletikuvastase mõjuga ning vähendavad riski haigestuda südame ja veresoonkonna haigustesse, võib selles peituda üks selgitusi, kuidas toiduneofoobia tervisele halvasti mõjub.

Kuigi seni on peamiselt arvatud, et toitumisharjumuste ja toiduvaliku mõju väljendub peamiselt kaalunumbris, siis see uuring näitas, et toiduneofoobia avaldab mõju tervisele sõltumatult kaalust, vanusest, sotsiaalmajanduslikust taustast ning elukohast. 

Nele Taba soovitab selle uuringu tulemuste varal lapsevanematele: "Hea on lastele pakkuda erinevaid toite. Las maitsevad, nad ei pea kõike ära sööma, oluline on, et nad harjuksid uusi toite maitsma." 

Kuidas seda uuringut tehti?

Uuringus mõõtsid teadlased toiduneofoobiat kasutades selleks kümne väitega küsimustikku. (FNS ehk Food Neophobia Scale). Aluseks olid Soome DILGOMi uuringus olevad inimesed vanuses 25-74 ning Eesti biopanga geenidoonorid vanuses 18-83. Mõlemas rühmas oli haigusi jälgitud keskmiselt ligikaudu kaheksa aastat.

Eesmärk oli teada saada, kuidas on toiduneofoobia seotud üldise toitumise kvaliteediga, tervisega seotud vere biomarkeritega ning haiguste esinemisega. Kuna toitumine võib olla seotud inimese kaalu, vanuse, sotsiaalmajandusliku staatuse, soo või elukohaga, võtsid teadlased arvesse ka neid tegureid.

Uuring ilmus ajakirjas American Journal of Clinical Nutrition ning seda rahastasid Juho Vainio Fond ja Yrjö Jahnssoni Fond.