Toidu, metaboliitide ja tervise seostest kaitses septembri algul doktoritöö Tartu Ülikooli biostatistikaspetsialist Nele Taba. Ajasime temaga juttu Vikerraadio teadussaates Labor.

Selles, et mõned toidud, mida me sööme, on tervisele kasulikumad kui teised, ei kahtle vist praegu keegi. Kui aga juba täpsemalt hakata rääkima, millised toidud on kellelegi tervislikud ja milliseid mitte, siis võib ka suuremaks vaidluseks minna.

Jaa, olen täiesti nõus sellega. See saab tekitada palju vaidlust ja on ka tekitanud. Ma arvan, et see teadmine meil läbi aja järjest täieneb, aga see ei saagi täieneda ilma vaidluseta.

Kas toitumise ja tervise vahelisi seoseid on liiga vähe või liiga kehvasti uuritud? Või mispärast see pilt siis veel nii ebaselge on?

Ma seda ei oskaks väita, et neid on liiga vähe või liiga kehvasti uuritud. Pigem on valdkond ise väga keeruline ja lai ning hõlmab paljusid erinevaid aspekte. Ma ei tea, kas me kunagi jõuamegi tasemele, kus seda on piisavalt uuritud ja saame öelda, et jah, nüüd on kõik valmis, nüüd on toitumisega kõik selge. Kahtlustan, et seda kunagi ei tulegi.

Ühes sellega, kuidas tehnoloogia areneb, on meil järjest täpsemalt võimalik uurida näiteks geneetilisi seoseid. Seda, mismoodi toitumine avaldub vere erinevates markerites. Toitumisele lisaks on võimalik uurida näiteks ka inimeste füüsilist aktiivsust. On võimalik täpsemalt kaardistada, kui palju kaloreid iga inimene sööb – ja milliseid täpselt.

Me saame järjest rohkem teada. Loodetavasti jõuame ühtlasi ka tervisele järjest soodsamate toitumisnõuannete ja toitumisotsusteni.

Kuidas te ise toitumise teemani jõudsite? Tean, et teie haridustee on olnud päris mitmekülgne, alates majandusteadusest ja psühholoogiast kuni statistikani, ja statistika ongi see nurk, mille alt nüüd toitumise ja tervise juurde lähete.

Kui ma oma statistika kraadi Hollandis lõpetasin, siis asusin biostatistika spetsialistina tööle geenivaramusse Krista Fischeri käe alla, kes oli juba varem toitumisteemadest huvitunud.

Arvan, et mängus on ka puhtalt inimlik aspekt – kes meist ei tahaks elada tervislikumalt ja pikemalt! Toitumine on ju üks külg, mis tervislikku elu toetab.

Algul oligi mul pigem isiklik soov teada, kuidas toitumine täpselt vereprofiilis või terviseriskides avaldub, igipõlist huvi toitumisuurijaks hakata ei ole mul olnud. Krista Fischeri juhatusel ma aga toitumisteemadeni sattusin ja väga huvitav on siiamaani.

Kas olete leidnud ka iseenda jaoks toitumissoovitusi?

Üks muutus, mille olen teinud – sõbrad ei uskunud, et ma selle teen – oli see, et läksin pätikohvi pealt üle filtrikohvile. Sain aru, et vererasvade ainevahetusele on parem juua filtrikohvi, mitte pätikohvi, kus tassi põhjas on lihtsalt puru.

Üldiselt, nähes, kuidas terviseriskid on toitumisest ikkagi päriselt selgelt mõjutatud, olen küll hakanud rohkem puu- ja juurvilju sööma. Need on sellised üldised soovitused – söö rohkem puu- ja juurvilju! –, aga kui ma olen reaalselt numbrites näinud, kuidas toiduvalik terviseriskis avaldub, siis vähemalt mind ennast on see küll veennud.

Puuviljad ja juurviljad on tõepoolest juba vana tuntud soovitus, aga et niinimetatud pätikohvi asemel tarbida filtrikohvi – mis on täpsemalt selle soovituse alus?

Mu bioloogia taust ei ole piisavalt tugev, et seda väga täpselt kirjeldada. Nii palju, kui olen aru saanud, suurendab kohvis sisalduv aine kafestool väga madala tihedusega lipoproteiinide (VLDL) eritumist verre. Nägime ka enda tulemustes, et suurem kohvitarbimine seostub VLDL-ide suurema kogusega.

VLDL-ide ja neis sisalduva kolesterooli suuremat kogust on seostatud erinevate südame-veresoonkonna haigustega. Kafestooli on aga väidetavalt rohkem just filtreerimata kohvis – Türgi kohvis või pätikohvis, mis ei käi füüsiliselt läbi paberfiltri.

Vaatasite oma töös, mis inimestel veres toimub, kui nad söövad ühte või teist toitu — täpsemalt, millised metaboliidid toitumise tulemusel verre ilmuvad. Mis need metaboliidid õigupoolest on?

Metaboliidid on väga lihtsasse keelde pannes ainevahetuses osalevad osakesed. Neid on kehas väga-väga-väga palju. Kui tuua inimestele mõni näide, mis võib-olla rohkem kõnetab, siis ehk oomega-3-rasvhapped, oomega-6-rasvhapped, võib-olla ka LDL- ja HDL-kolesterool, mida rahvakeeli kutsutakse halvaks kolesterooliks ja heaks kolesterooliks.

Need on mõningad näited just nendest metaboliitidest, mida ka meie vaatasime. Tegelikult vaatasime lausa paarisada erinevat näitajat, mis on omakorda vaid väike osa kõigest sellest, mida oleks võimalik uurida.

On erinevaid meetodeid, kuidas ainevahetuses osalevaid osakesi verest määrata ja mõõta. Meie kasutatud mõõtmismeetod keskendus rohkem rasvade ainevahetusega seotud vereprofiilile.

Seega, kui nägin, et mingi toit või jook mõjub vereprofiilile justkui hästi või halvasti, siis ma tegelikult ei saa veel väita, et ta ongi üldiselt hea või halb. Ma nägin tervisenäitajatest ainult ühte konkreetset külge ehk vererasvade ainevahetusega seotud metaboliite.

Teie töös ilmnes, et verepilti mõjutab isegi inimese uuendusmeelsus?

Vaatasime, kuidas nähtus toiduneofoobia mõjutab vere metaboolset profiili. Toiduneofoobia on käitumine, kus inimene on kartlik uute ja võõraste toitude proovimise ja söömise suhtes. Tihtipeale kipub tal selle tulemusel olema natuke liiga ühekülgne dieet.

Meie nägime, et inimese kõrgem skoor toiduneofoobia skaalal seostub madalama oomega-3-rasvhapete sisaldusega veres. Oomega-3-rasvhapetel on aga optimaalse taseme korral põletikuvastased omadused.

See on väga huvitav tulemus. Kuidas on juhtunud, et uudsete toitude suhtes kartlik inimene on nii tihti kartlik just oomega-3-rasvhappeid sisaldavate uute toitude suhtes?

Üks põhjus võib olla, et kõrgema toiduneofoobiaga seostub vähesem kala ja mereandide söömine. Need toidud on tähtsad oomega-3 allikad.

Kas tegemist oli põhiliselt Eesti inimestega?

See oli meil koostööuuring Eestis ja Soomes. Eesti inimesi oli uuringus tuhande kanti, soomlasi oli kaks ja pool tuhat. Tegime mõlemas valimis ühesugused analüüsid läbi ja oomega-3 tulemused tulid mõlemas selgelt ühesugused välja.

Nüüd tuleks samasugune neofoobiauuring teha võib-olla jaapanlaste seas?

Oi, see oleks väga põnev, väga hea meelega uuriks!

Nendel on ju kalatoidud palju mahukamalt toidulaual esindatud kui meil ja soomlastel.

Tegelikult ka näiteks Vahemere maades, sh Itaalias. Hea meelega teaks laiemalt, kuidas see mõjub.

Kui ma ei eksi, siis meie olime esimesed, kes vaatasid, kuidas toiduneofoobia vereprofiilis avaldub. Toiduneofoobia on üsnagi uus kontseptsioon, seda ei ole palju mõõdetud. Sellealane küsimustik koostati 30 aastat tagasi, aga see ei ole ka ilmselt esmane küsimustik, mille kõik biopangad kohe täidaksid.

Nii et minule teadaolevalt ei ole mujal vaadatud, kuidas toiduneofoobia vereprofiili mõjutab, aga tahaks väga näha.

Praegu ei ole siis veel teada, millist soovitust täpselt anda: kas sööge kindlasti aeg-ajalt ka midagi sellist, mida te tavaliselt ei söö, või hoopis selline lihtne soovitus, et sööge rohkem kala?

Ma arvan, et kuldne kesktee on süüa mitmekesiselt. Ehk väga lihtne ja laialivalguv vastus.

Mida ma siit isegi rohkem järeldaks, on näiteks see, et kui nüüd mõnes suuremas biopangas toiduneofoobia-küsimustik kasutusele võetakse, siis on meil üsna lihtne üles leida inimesed, kellel võiks olla vaja toitumisnõustamist.

Mida tuleks veel edasi uurida, et anda inimestele veelgi paremaid personaalseid toitumissoovitusi?

Oi, palju! Sellise tulevikumuusika nimel, kus tehakse posu vereteste ja öeldakse, et nii!, sinul on – pabahh! – selline menüü, ja võib-olla isegi veel 3D-prinditakse see toit sulle välja, sellise asja nimel on veel väga-väga-väga palju uurida.

Mu enda huvi on hetkel ikkagi need vere metaboolsed profiilid. Siin on ka veel tõeliselt palju võimalusi järjest juurde tulemas. Suured biopangad üle maailma on nüüd just värskelt välja tulnud uute suurte verenäitajate andmestikega.

Usun, et järgmised viis kuni kümme aastat on selles vallas väga viljakad, võimalusi on tohutult.