Riigi rahamasinast Ida-Viru painajaks ehk mis juhtus CO2 hinnaga
Võrreldes 2018. aasta algusega tuleb maksta tonni CO2 õhku paiskamise eest peaaegu kolm korda rohkem. Ennustuste kohaselt kasvab selle hind lähiaastatel veelgi. Sellest ei pruugi aga Euroopa Liidu kliimaeesmärkide täitmiseks piisata, mistõttu on aeg hakata tegelema ühiskondliku vapustuse ennetamisega, leiavad eksperdid.
"Soovidega tuleb olla ettevaatlik. Need võivad täide minna. Poliitikakujundajatel tasub seetõttu meeles pidada, et energiatootjate huvisid saab kaitsta süsteemi raames juba küllaltki edukalt. Tarbijaid võivad tabada seevastu ebameeldivad üllatused. Sellel on omad tagajärjed. Näiteks ei saa kollavestide liikumise tekke juures alahinnata Macroni karmi kliimapoliitika rolli," leidis Jørgen Wettestad, Euroopa Liidu energiapoliitikale keskenduv Fridtjof Nanseni instituudi ja Harvardi Ülikooli teadur.
"Oleme jõudnud praeguste hindadega ajajärku, kus heitkogustega kauplemise süsteem saadab tootjatele tähendusrikkaid signaale. Sellest on päriselt kasu," kinnitas Grischa Perino, Hamburgi Ülikooli keskkonnamajanduse professor.
Nii tõi näiteks juuni alguses 1300 töötaja sundpuhkusele saatmisest teatanud Eesti Energia ühe peapõhjusena välja CO2 kvoodi hinna. Teisisõnu on hakanud süsteem tõrjuma turult välja saastavamaid energiatootmisviise.
Üle kivide ja kändude
"Selline sündmuste areng tundub ootamatu ja üllatav. Reeglite karmistamise eest seisnud Suurbritannia hääl kõlas Brexiti tõttu nõrgemalt kui kunagi varem. Söe kaevandamisele toetuv Poola ja energiamahukad tööstused olid võidelnud samal ajal jõuliselt kõrgema süsiniku hinna vastu," viitas Jørgen Wettestad. Võti peitub tema hinnangul nn suitsukattepoliitikas. Sõna halvale varjundile vaatamata tuleks näha selles midagi enamat kui tavalist demagoogilist poliithäma ja võtta seda pigem komplimendina.
Euroopa Liit üritas kergitada eri mudelitega heitmeühikute hinda aastaid. Ajutistele edulugudele vaatamata oli see seni ebaõnnestunud. Oma roll on olnud nii liikmesriikide liiga heldel saastekvootide jagamisel kui ka näiteks üleilmsel majanduskriisil. Tootmise vähenemise tõttu ületas majandussurutise järel turul olev saasteühikute arv nõudlust peaaegu kahe miljardi võrra. Majandusprognooside tegemine ja nõudluse ennustamine on tänamatu tegevus, sedastas Grischa Perino.
Alates 2013. aastast toimima hakanud süsteemi (HKS) raames eraldatakse tootmisettevõtele ja energiatootjatele teatud tingimustel osa heitkoguse ühikuid tasuta. Eestis on neid 46.
Poliitika eesmärk on hoida tootmisettevõtteid riigist lahkumast ja saastamast piiranguteta piiri taga kolmandates riikides. Kuna ühikute arv väheneb iga aasta, peavad muutma ettevõtted oma tootmist keskkonnasõbralikumaks ja tõhusamaks või ostma lisaühikuid.
"Teine osa ühikutest suunatakse üldisele enampakkumisturule, kus müüvad riigid oma lubatud heitkoguse ühikuid kõrgemat hinda pakkuvale pakkujale. Tulu laekub riigile," selgitas keskkonnaministeeriumi kliimaosakonna juhataja Getlyn Denks. Esimesel aastal teenis Eesti sellega enam kui 18 miljoni eurot. Sellest pool tuli investeerida CO2 heitmeid vähendavateks tegevusteks.
Oksjonisüsteem ei pakkunud siiski lõplikku lahendust. Tonni CO2 eritamise eest tuli maksta kohati vähem kui viis eurot. "Saastekvootidega kauplemine aitas Euroopa süsinikuheitmeid vähendada, kuid selline hind ei vii tõenäoliselt tehnoloogiasiirdeni, mis vähendaks oluliselt sõltuvust fossiilkütustest," märkis HKS-i spetsialiseerunud endine Euroopa Ülikooli energeetikaekspert A. Denny Ellerman oma 2014. aastal ilmunud analüüsis. Puudujääke märkas ka Euroopa Komisjon.
Pärast pikki vaidlusi loodi mehhanism heitmeühikute turule laskmiseks ja sellelt eemaldamiseks vastavalt hetkeolukorrale. Kui nende ülejääk ületab 800 miljonit, suunatakse neist 12 protsenti reservi. Vähem kui 400 miljoni ühiku korral lähevad stabiilsusreservist oksjonile load eritada kokku sada miljonit tonni süsihappegaasi.
2015. aastal heakskiidu leidnud süsteem oleks pidanud hakkama kehtima käesolevast aastast. Optimismilainele vaatamata langes heitmeühikute hind peagi taas endisele tasemele. See viitas vajadusele vähendada saasteühikute kättesaadavust veelgi rohkem.
Suits ja peeglid
Eesti eesistumisaja lõpuks rohelise tule saanud reformi ulatus tuli sellegi- poolest paljudele üllatusena. Jagatavate saastekvootide ülempiiri vähendatakse igal aastal eelnevast pea poole rohkem ehk 48 miljoni ühiku võrra.
Liigse ülejäägi tekkimisel suunatakse turul olevatest kvootidest stabiilsusreservi 24 protsenti. 2023. aastast hakatakse reservi jõudnud ühikuid tühistama, kui nende arv ületab eelmisel aastal oksjonile jõudnud saasteühikute arvu. Kõigele lisaks saavad riigid tühistada neile määratud kvoote tahtmise korral ka ise.
Ennustuste kohaselt eemaldatakse 2019–2030. aastal seeläbi turult 3,1 miljardi tonni jagu CO2. Uutel reeglitel on süsiniku hinnale selge mõju. Möödunud aastal teenis näiteks Eesti kvoodimüügiga juba üle 141 miljoni euro.
Samal ajal kasvas Eesti Energia saastekvoodi ostmise kulu megavatt-tunni kohta 12,4 eurot. Elektrihinnad tõusid 5,8€/MWh. Tasub märkida, et Lääne-Euroopas tegid mitmed elektritootjad reformi nimel lobitööd, lootuses kaitsta juba energia puhtamalt tootmiseks tehtud investeeringuid.
Jørgen Wettestadi sõnul läks reform läbi veel mitmel põhjusel. "Lihtne arvutus näitab, et ühikute turult eemaldamisel on võimalik teenida kvoodimüügiga märkimisväärset ja nähtavat tulu. Kuna reservis olevad ühikud ei kuulu otseselt kellegi, polnud nende tühistamisest kellelgi otseselt kahju. Kõrgema süsiniku hinnaga seostuvad kulud lükati seevastu kaugemasse tulevikku ja pole selge, kes neid täpselt kandma hakkab," märkis teadur.
Tõrksamat Poolat aitas taltsutada luba jagada tasuta saastekvoote (söe)elektrijaamadele. Olulist rolli mängis eeskätt fossiilkütustest sõltuvate Ida- ja Kesk-Euroopa riikidele mõeldud kaks erifondi, mille fookuses on innovatsioon ja tootmise moderniseerimine. Kõrvale ei saa heita Pariisi kliimaleppega seotud entusiasmi.
Arenguruumi jagub
Kuigi kvootide hinnatõus avaldab ettevõtetele juba ilmselt mõju, võib süsteem tervikuna Grischa Perino hinnangul kliimapoliitikat pikas plaanis õõnestada. "Saasteühikuid on olnud võimalik varuda juba 2008. aastast saadik. Kui reservi ülejääki saab nüüd tühistada, mis sõltub omakorda varasematest aastatest, on tegu tagasiulatuvate reeglitega. Ettevõtted ja valitsused ei saa teha taoliste muudatuste korral kaugeleulatuvaid plaane," arutles professor.
Teisisõnu on muudetud süsteem tema sõnul tarbetult keerukaks. Läbi- paistvamate muutuste, näiteks saasteühikutele miinimumhinna kehtestamise osas oleks võinud olla üksmeele saavutamine Euroopa tasandil aga raskem.
Süsteemi edasine reform ja reeglite edasine muutmine näib tõenäoline. "Arvutuste põhjal ei vähene kvootidega kauplemise toel süsinikuheitmed piisavalt palju, et see oleks kooskõlas Pariisi kliimaleppe eesmärkidega," viitas Jørgen Wettestad.
Aastaks 2030 võetud eesmärgina lootsid liikmeriigid vähendada Liidu CO2 heitmeid võrreldes 1990. aastaga 40 protsenti. Laiaulatuslikumat tehnoloogiasiiret võib eelnevate analüüside põhjal oodata, kui tonni CO2 õhku paiskamise eest tuleb maksta pikemat aega enam kui 30–40 eurot.
Laiemate ühiskondlike vapustuste ennetamiseks tuleks hakata kõrgemaks süsiniku hinnaks valmistuma juba praegu. "Järsk hinnatõus peegeldub inimeste elektriarves. Poliitikud võiksid olla proaktiivsemad ja hakata töötama mehhanismide kallal, kuidas seda tarbijatele hüvitada," lisas Wettestad. Selle kõrval tuleks investeerida otsesemalt energiamahuka tootmisega seotud inimkapitali arendamisse.
Osaliselt saaks kasutada selleks Euroopa raha. "Koputage fondide uksele. Hea näide on Saksamaa energiasektor, kus ümberõpe toimis päris hästi," viitas Euroopa Komisjoni Euroopa ja rahvusvahelise CO2-turu direktoraadi juht Beatriz Yordi möödunud nädalal Eestis toimunud kliimaarutelul.
