Uurimuse juhtivautor David Harding Berkley California Ülikoolist rõhutas ERR Novaatorile tulemusi kommenteerides, et tulemusi ei saa laiendada sirgjooneliselt teistele maailma riikidele. Sellegipoolest annab see aimu vangide läbimõeldud ümberkasvatuse olulisusest.

"Oleme inimeste vangi panemise sageduse ja vangide üldarvu poolest maailmas esirinnas. Vanglas pakutavate teenuste kvaliteet ja vangide kohtlemise karmus erineb Euroopast oluliselt. Töö põhjal saame põhjendada seda õiguslikel, normatiivsetel ja filosoofilistel alustel, kuid mitte kuritegude ennetamisega," laiendas sotsioloogiaprofessor.

Uurimuse raames võttis Hardingi töörühm luubi alla kõik Michigani osariigis aastatel 2003–2006 toime pandud kuriteod. Kokku haarasid need enam kui 110 000 inimest. Sõltuvalt kohtunike ja kohtuprotsesside eripäradest pandi osad süüalused vangi. Teised lasti sarnase kuriteo järel vabadusse ja lasti neil jälgida kogukondadel. Kohtunike käitumisega seotud juhuslikkus muutis n-ö Exceli-uuringu looduslikuks eksperimendiks. Teadlased uurisid, kas seadusega pahuksisse sattunud inimesed panid toime uusi rikkumisi kuni aastani 2015.

Analüüsist selgus, et jättes kõrvale vanglast vabanemise järel katseajal toime pandud kergemad rikkumised, sattusid mõlemad vahi alla sama sageli. "Saame selle põhjal öelda, et kergemate süütegude puhul ei muuda vangla järgnevate õigusrikkumiste mõttes inimesi vägivaldsemaks. Teisalt ei aita need ka pärast nende vabanemist uusi süütegusid ära hoida. Kui tegu pole just mõrvarite või vägistajatega, võiksime mõelda seega teiste odavamate või paremini toimivate karistuste peale," märkis Harding.

Samas märkis ta, et vangla teenib vähemalt ühte oma eesmärkidest, isoleerides kurjategijad ülejäänud ühiskonnast. Näiteks vähendas viieaastane vanglakaristus võimalust vägivaldse kuriteo eest uuesti vahi alla sattuda 8,4 protsendi võrra. Kõiki rikkumisi vaadates aitas ennetada potentsiaalsete rikkujate vangis hoidmine aga vaid umbes 0,7 protsenti uutest vägivalda haaravatest kuritegudest.

"Teadlasena võin alati öelda, et meil on vaja veel midagi uurida, kuid arvan, et meil on piisavalt andmeid, et sekkuda karistusviise ja -aegu puudutavatesse vaidlusesse. Seejuures peame muidugi arvestama, et erinevalt aatomitest on ühiskond pidevas muutumises," lisas sotsioloog.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Human Behaviour.