Subkultuure tekib rohkem ühiskonnas, kus on rangemad piirangud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

{{1551337620000 | amCalendar}}
Foto: Yuya Hata/Unsplash

Mida rohkem on ühiskonnas piiranguid ja reegleid, seda soodsam pinnas on see erinevate subkultuuride tekkeks, leidis Kadri-Ann Salla oma magistritöös, milles uuris erikoolides tekkinud subkultuure.

Sisekaitseakadeemia kodulehelt võib lugeda, et tavakodanikud seostavad mõistet "subkultuur" üldiselt kuritegevuse, vangla või arusaamatute traditsioonide ja kommetega kampadega. Selline seostus ajendas Kadri-Ann Sallat uurimaks oma magistritöös noorte subkultuuri erikoolis kui kinnises asutuses.


ERR Novaator otsis selle kümnendi eest kaitstud magistritöö üles koos Vikerraadio saatega "Huvitaja", kus neljapäeval kell 10 käsitletakse lähemalt teemat subkultuurid tänapäevases Eestis.


Subkultuuriks nimetatakse erisuguse käitumise ja tõekspidamistega inimeste gruppi, mis esineb suuremas kultuuris. Ühes suures kultuuris on tihtipeale mitmeid subkultuure, mis võivad moodustuda inimestest, kes jagavad näiteks ühiseid uskumusi, religiooni ning mõtteviise.

Kadri-Ann Salla leidis motivatsiooni subkultuuride uurimiseks kuritegevuse vallast. Teda on aastaid huvitanud kuritegevus noorte hulgas ning selle vähendamine ja ennetamine.

Erilist põnevust valmistas Sallale avastus, et noored, kes on suunatud eriasutustesse ümberkasvatamisele ja õiguskuuleka käitumise omandamisele, võivad selles asutuses tegelikult omandada hoopiski vastupidised väärtused ja käitumisnormid. Tihtipeale ei tule noored eriasutustest välja mitte paremate inimestena, vaid katkistena ning suurema riskiga tulevikus kuritegevust sooritada.

Salla tegi uurimuse oma magistritööks aastal 2008. Ta möönab, et kuigi erikoolid toimisid rohkem kui kümme aastat tagasi küll teistlaadi kui praegu, kehtivad tema avastatud subkultuurid samades tingimustes ka praegu.

Mis seos on kinnipidamisasutustel ja subkultuuride tekkel?

Kinnipidamisasutused on oma olemuselt väga ranged. Sealsetel asukatel puudub vabadus ja iseseisvus. Kogu nende elu möödub samas kohas ning kõik on justkui ette määratud. Alati on noortel millestki puudus, kas siis kaupadest, teenustest või neile meeldivatest tegevustest. Salla toob selle nähtuse kohta välja teoreetilises kirjanduses kasutatava mõiste- vangistuse valud.

Nende valude tõttu mõjub kinnipidamisasutuste karm kord noortele psühholoogilises mõttes vastupidiselt sellele, mis on asutuse eesmärk. Vangistuse valudega toime tulemiseks loovad noored oma miniühiskonna. Selles ühiskonnas valitsevad erilised reeglid ja normid, mis aitavad nende valudega toime tulla. See mõjub noortele justkui toimetulekumehhanismina, mis leevendab vabaduse, kaupade ja teenuste puudust.

Tekib küsimus, kas selles asutustes ei ole töötajaid, õpetajaid või psühholooge, kes seda käitumist kõrvalt näeks. Vastus on, et noorte subkultuur on kõikidele töötajatele teada. Ühelt poolt vaadatuna töötab subkultuur asutusele ja selle töötajatele vastu, kuid teiselt poolt teeb ka nendega koostööd.

Noortele on kasulik luua töötajatega häid suhteid, kuna see kindlustab neile vajalikke hüvesid. Hüvedeks võib siinkohal olla kõik, mida sellises asutuses elav noor ihaldab: asutusest välja saamine, teleka vaatamise õigus ning maiustused. Teisest küljest on noortele oluline säilitada omaenda iseloom ja otsustusõigus oma tegevuste üle. Selle saavutamiseks näevad nad ainsa viisina asutusele vastu astumist.

Aga mis on siis lahendus?

On tõestatud, et kui luua range ja jäik kinnipidamisasutus, nagu seda on erikool ja vangla, siis tekib sellele pea alati vastureaktsioon- range subkultuur. Paralleeli võib tõmmata ühiskonnaga: mida rohkem on reegleid ja piiranguid, seda rohkem tekib sellele vastanduvaid või seda vältivaid subkultuure.

Lahendusena toob Kadri-Ann Salla välja vaid selle, et kinnipidamisasutuste toimimine tuleb ümber korraldada. Tema sõnul välistab see asukate vajaduse asutuse vastu võidelda ja kaotab kinnise subkultuuri.

Õnneks on olukord noorte kinnipidamisastustes viimaste aastatega muutunud, väidab Salla. Selle peamiseks põhjuseks on olnud mõistmine, et noored ei vaja ümberkasvamiseks rangeid piiranguid ega karistusi.

Nüüdseks teab ühiskond, et selline vabaduse ja õiguste piiramine tekitab noortes vaid trotsi ja vastupanu. Positiivset arengut soosib hoopiski vastupidine käitumismuster, kus antakse noortele rohkem vabadust, iseseisvust ja kontrolli nende enda elu üle. Salla usub, et kinnised lasteasutused on kümne aastaga suutnud areneda väga õiges suunas.

Kadri-Ann Salla kaitses oma magistritöö "Noorte subkultuur erikoolis kui totaalses asutuses" Tallinna Ülikoolis.


"Huvitaja" saade valmib neljapäeviti koos Tartu Ülikooli ajakirjandustudengitega. Selle nädala saates olid teemaks ka hipsterid kui subkultuur, kellest rääkis Tartu Ülikooli etnoloog Aimar Ventsel. Kuulake saadet:

Toimetaja: Karolina Laas-Dobreva, Marju Himma

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: