"On julgustav teada, et kui sa tagasi tuled, lähevad asjad tagasi samasuguseks," märkis Michael Snyder, Stanfordi genoomika ja täppismeditsiini keskuse juht NASA pressikonverentsil. Mikrogravitatsiooni ja teiste Maalt lahkumisega seotud riskide uurimiseks kõrvutasid teadlased kaksikutest Mark ja Scott Kelly tervisenäitajaid. Neist üks, Scott Kelly veetis 2015. aastal peaaegu 12 kuud rahvusvahelises kosmosejaamas. Mark Kelly jäi samaks ajaks Maale.

Juba möödunud aastal avaldatud uuringutest selgus, et Maast enam kui 400 kilomeetri kaugusel elamisel on märkimisväärsed kõrvalmõjud. Näiteks muutus Scott Kelly soolestikus elavate mikroobide liigiline koosseis, paksenes võrkkesta närv, kannatas tema vaimne võimekus ja vähenes tema kehakaal.

Lisaks võis täheldada muutusi geenide avaldumises, mis peegeldus omakorda veres nähtavates ainevahetusjääkides. Teisalt pikenesid pikemat aega orbiidil viibimise mõjul Scott Kelly telomeerid. Kromosoomide otstes paiknevad DNA ahela osad, mille pikkus seostatakse muu hulgas vananemisega.

Nüüd ilmunud töö põhjal saab öelda midagi muutuste püsivuse kohta. Töörühm leidis, et umbes seitse protsenti orbiidil elamise mõjul teistmoodi avaldunud geenidest olid avaldunud teistmoodi ka kuus kuud hiljem. Neist osa olid seotud immuunsüsteemi tööga ja ainevahetusega. Samal ajal märkis töörühm, et veelgi ulatuslikumaid muutusi võis näha Maale jäänud Mark Kelly genoomis. Seda võis oodata. Ümbritsev keskkond vormib pärilikkusainet pidevalt. Seda mõjutab igasugune stress, kasvõi alkoholi joomine.

Teadlased eesotsas Susan Baileyga Colorado Osariigiülikoolist märkisid, et Maale naastes muutusid orbiidil pikenenud Scott Kelly telomeerid kiiresti lühemaks. Neist osa olid kuus kuud hiljem lühemad kui kunagi varem.

"Ma ei arva, et seda saab pidada seega nooruse allikaks ja inimesed võivad oodata, et nad elavad kauem ainult seetõttu, et nad on kosmoses," laiendas Bailey pressikonverentsil. Pigem tuleks tunda tema hinnangul muret telomeeride äkilise lühenemise pärast.

Bailey ja ta kaaslaste uuringust tuli lisaks välja, et rakkudel ei õnnestunud kõrvaldada pärast Scott Kelly Maale naasmist ka suurt osa kosmilise kiirguse mõjul tekkinud DNA kahjustustest. "See võib kasvatada näiteks südame-veresoonkonna haiguste ja teatud tüüpi vähkide tekkimise riski," laiendas Bailey. Kokkuvõtlikult sai Scott Kelly aasta jooksul ligikaudu 48 korda suurema kiirgusdoosi, kui tüüpiline Maal elav inimene.

Teadlaste jaoks mõneti ootamatult halvenes pärast Maale naasmist Scott Kelly vaimne võimekus. Samale tasemele jäi see veel pool aastat hiljem. Praegu jääb aga ebaselgeks, kas selle taga on vaid pikalt orbiidil viibimine või midagi muud. Näiteks võis muuta saadud tulemusi kehvemaks Maa gravitatsiooniga kohanemisega seotud raskused. Oma roll võis olla uuringuga kaasnenud meediakäraga seotud stressil.

Kuigi mõned nähtud muutustest näivad olevat seega pikemaajalised, oli töörühm siiski lootusrikas, et tulevikus leitakse püsivamate kahjustuste vältimiseks näiteks uusi ravimeid. See oleks pikemate kosmoselendude kontekstis hädavajalik. Kuigi Maa orbiidil saadav kiirgusdoos on kümneid kordi suurem kui merepinnal, kaitseb kosmo- ja astronaute siiski suuresti planeedi magnetväli.

Uurimus ilmus ajakirjas Science.