Kuigi kosmilist kiirgust ehk primaarkiirgust leidub ka Maa atmosfääris, on see siin oluliselt väiksem - rahvusvahelises kosmosejaamas saab inimene ühe päeva jooksul sama suure doosi kiirgust kui Maal terve aasta vältel. Teada on, et aastaid kosmoses viibimine vähendab vaimset võimekust, tõstab kiirgusest tingitud vähki haigestumise riski, kahjustab südant, veresoonkonda, immuunsüsteemi organeid ja kiirendab vananemist.

NASA, Oxfordi, Bostoni ning mitme Euroopa Liidu ja Venemaa ülikoolide teadlased pakuvad oma ebatavaliselt mahukas ülevaateartiklis kosmilise kiirguse mõju vähendamiseks välja nii geeniteraapia, kunstliku talveune kui ka radioaktiivsusele vastupidavamate inimeste valimise.

Teadlased kaardistasid erinevad valdkonnad radiobioloogiast ja biogerontoloogiast tehisintellektini, mille teaduslikul uurimisel on võimalik leida lahendus nii pikkade kosmosereiside probleemile kui ka vananemise pidurdamisele.

Teadlaste kaardistatud valdkonnad, et teha inimene kosmosereisile vastupidavaks. Kohandatud artiklist: Cortese et al. 2018

Näiteks pakutakse välja viis, kuidas muuta rakud radioresistentseks ehk suurendada nende võimekust ennast kaitsta radioaktiivse kiirguse eest ning parandada või vabaneda ioniseeritud kiirguse mõjul tekkinud kahjustunud koest.

Juba praegu on teada bakter Deinococcus radiodurans, mis suudab parandada enda DNAd ja mis seetõttu talub suuri kiirgusdoose. See tähendab, et õppides tundma selle bakteri toimemehhanismi, saaksime seda edasi arendades ehk kasutada ka inimese peal.

Võimalik on mõjutada ka inimese ainevahetust, täpsemalt seda aeglustada. Teisisõnu, panna inimesed n-ö kunstlikku talveunne. Sellest uuringust on väga huvitatud ka Euroopa Kosmoseagentuur (ESA), mis on algatanud programmi Aurora, et leida viise, kuidas viia inimesi ohutusse “talveunne”.

Viimane idee pole tegelikult midagi uut, sest seda proovisid ka venelased 1969. aastal. Paraku jäid need uuringud katki pärast Nõukogude Liidu kosmoseprogrammi isa Sergei Korolevi surma. Küll aga on alles toonaste uuringute tulemused, kus katsetati hiirte peal näiteks hüpoksia ehk hapnikuvaeguse tingimustes.

Ühe ideena käivad teadlased välja ka inimeste täppisvalimise ning olulisimana: just nende inimeste väljasõelumise, kellel on eelsoodumus radioresistentsusele. Näiteks ühes 2003. aasta uuringus tuuakse välja, et teatud inimestel, iseäranis neil, kes elavad looduslikult kõrge radioaktiivsusfooniga kohtades, on geneetiline radioresistentsus ehk keha loomulik vastupanuvõime radioaktiivsusele.

Siinkohal on paslik meelde tuletada, et ka Eestis on klindivööndis looduslik radioaktiivsustase tavapärasest kõrgem ning kambrium-vendi põhjavesi sisaldab tavapärasest enam raadiumi isotoope.

Oluline on aga see, et kosmoseteaduse tarvis tehtud uuringust on abi hoopis gerontoloogias ehk sellest võib välja kasvada ka vastuseid vananemise pidurdamiseks. Ehk nii geeniteraapiate, ainevahetuse mõjutamise uuringute kui ka radioresistentsete inimeste otsingute käigus võib avastada nii mõndagi, mis aitab edasi hoopis inimese pikaealisuse uuringutes.

Vananemisuuringutes napib rahastust, seevastu on raha ohtralt aga kosmoseuuringutes.

“Päris lõbus oli võtta osa sellest teoreetilisest projektist sellises rahvusvahelises rühmas. Me käisime lihtsalt välja erinevaid ideid, millest mõni oli päris ambitsioonikas ja futuristlik. Seejärel uurisime hoolikalt nende teostatavust ja hindasime potentsiaali,” kirjeldas uuringu üks autoritest Dmitry Klokov, kes juhib Kanada tuumauuringute laboratooriumide keskuses radiobioloogia laborit.  

Selle tulemusena sõeluti välja mitu uut ja huvitavat uuringusuunda. Hea on seegi, et kuna uuringus osaleb ligi 30 teadus- ja uurimisasutust erinevatest riikidest ning selle taga on tohutu rahastus.

Nüüd loodavad teadlased jätkata uuringuid USA, Euroopa ja Venemaa kosmoseprogrammide toel ning arendada nende varjus välja ka meile, tavalistele Maa elanikele eluea pikendamise lahendusi.