9 aastat tuhapilvest: Eyjafjallajökull muutis teadlikkust tulemägede ohtudest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Vulkaan Eyjafjallajökull
Vulkaan Eyjafjallajökull Autor/allikas: AFP/Scanpix

15. aprillil 2010 tõi seni vähetuntud Islandi Eyjafjallajökulli vulkaan terve Euroopa teadvusse sõna tuhapilv, mis kõlab siiani pahaendeliselt kõrvus neil, kel mõni lennureis ees. Mida sellest on praeguseks õpitud ja kuidas taolisi olukordi praegu ette nähakse, selgitab vulkaaniuurija Heidi Soosalu.

Islandil on sadakond vulkaani, millest umbes 30 võib pidada aktiivseks. Neid seiratakse tõhusate, nüüdisaegsete vahendite ja meetoditega ning pursked praegusel ajal üllatusena ei tule.

Tulemägede ärkamise sümptomeid osatakse tõlgendada nii, et purskamise algust saab ette prognoosida, kasvõi lühikese hoiatusajaga. Kui aga hinnati, millised Islandi vulkaanid võiksid lähitulevikus suuri probleeme tekitada, polnud Eyjafjallajökull pingereas esimeste hulgas.

Oli teada, et Eyjafjallajökull on varem ajaloos mõne korra pursanud. Ta oli olnud rahutu ka 1994. ja 1999. aastal, mil magma ehk ülessulanud kivim tungis mõne kilomeetri sügavuseni maapõue. 2009. aastal hakkas maakoor vulkaani all paisuma ning 2010. aasta algusest hoogustus seismilisus.

Sagedased maavärinad jõudsid järjest maapinnale lähemale. Lõpuks oli ilmne, et seekord ei tardu magma maapõues, vaid leiab tee maapinnani.

20. märtsil avanes vulkaani serval lõhe, mille seest hakkas laava rahulikult välja voolama. Ligi kolm nädalat väldanud laavapurse kujunes vaatamisväärsuseks, mida rahvas uudistamas käis.

Purse ei toonud rahunemist

Teadlased hindasid õigesti, et sellega ei olnud Eyjafjallajökull maha rahunenud. Peale paaripäevast pausi ehk 14. aprillil käivitas sügavustest ülespoole tunginud uus magmahoovus vulkaani tipust plahvatusliku purskefaasi, mis paiskas õhku suures koguses vulkaanituhka, seisates alates 15. aprillist Euroopa lennuliikluse umbes nädalaks. Mõõdukam plahvatuslik aktiivsus jätkus veel mais, häirides ka siis kohati Euroopa lennundust.

Eyjafjallajökulli purse pole hoopiski olnud viimaste aegade võimsaim Islandi vulkaanipurse. See oli mitme kokkulangevuse summa, mille tagajärjel Euroopa tuhapilvekaos tekkis.

Vulkaani tipust väljunud magma koostis oli selline, et plahvatuslikkust võis oodata. Kuna Eyjafjallajökull asub liustiku all, tekitas tuhatkond kraadi kuuma magma kontakt liustikujääga šokireaktsiooni. See purustas tuhakillud veelgi väiksemateks osakesteks, mis said kanduda kaugele.

Tuhapilv ei häirinud Islandi lennuliiklust

Kahjuks oli valitsev tuulesuund Euroopa poole ja see transportis tuhapilve just Euroopa mandrialale. Kurioosselt ei häirinud purse Islandi riigisisest lennuliiklust.

Varasematest kogemusest oli teada, et vulkaani tuhk, mis on klaasja kivimimaterjali teravad killud, kahjustab lennukite mootoreid ning võib need seisata. Aga sel ajal polnud olemas määrusi selle kohta, kui suures koguses tohib atmosfääris tuhaosakesi olla, et lendamist saab pidada turvaliseks.

Keset tuhapilvekaost pole õige hetk hakata katsetusi tegema, kas lennukid püsivad õhus või mitte.

Kui praegu toimuks sarnane purse, siis nii laiaulatuslik ja kauakestev lennuliikluse seiskumine poleks tõenäoline. Tuhapilvede seiresüsteemid on vahepeal arenenud ning on kehtestatud piirnormid selle kohta, mis on talutav tuhakogus õhus. Kui kaasneksid lennukeelud, ei oleks need nii ulatuslikud. Eyjafjallajökulli purske tuhakriis oli meile kasulik õppetund, pidades silmas ka teisi Islandi ja Lõuna-Euroopa vulkaane.

Heidi Soosalu on Eesti Geoloogiateenistuse vanemseismoloog ja TalTechi geoloogia instituudi spetsialist.

Toimetaja: Marju Himma

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: