Paljulubav Parkinsoni tõve ravim on katsetamisjärgus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Parkinsoni tõbi on degeneratiivne kesknärvisüsteemi haigus, mis sageli kahjustab liigutus- ja kõnevõimet.
Parkinsoni tõbi on degeneratiivne kesknärvisüsteemi haigus, mis sageli kahjustab liigutus- ja kõnevõimet. Autor/allikas: Chris Marchant/Creative Commons/ (CC BY 2.0)

11. aprill on Parkinsoni tõve päev. Urmas Arumäe, Tallinna Tehnikaülikooli keemia ja biotehnoloogia instituudi dotsent tegi selle puhul ülevaate, mis haigusega on tegu ning kirjutab ka sellest, mis järgus on lootustandev Parkinsoni tõve ravimikandidaat.

Parkinsoni tõbi on progresseeruv neurodegeneratiivne haigus, mille all kannatab maailmas ligi 7 miljonit inimest. Haigust põdeval inimesel esinevad liikumist pärssivad nähud: värisemine, lihaste jäikus, liigutuste aeglustumine ja raskenemine.

Haiguse edenedes need sümptomid süvenevad, mis võib lõpuks viia patsiendi surmani. Eelmainitud motoorseid sümptome põhjustab närvirakkude järk-järguline surm aju kindlas piirkonnas. Täpsemalt surevad mustolluses paiknevad dopamiinergilised närvirakud ehk lihtsamalt dopamiini närvirakud. Nende nimetus tuleb sellest, et nende ülekandeaine on virgatsaine dopamiin.

Need närvirakud kontakteeruvad oma pikkade jätketega ehk aksonitega teise ajupiirkonna, täpsemalt juttkehaga. Eelmainitud närvirakud mõjutavad teisi närvirakke, mis koostöös mitme teise ajupiirkonnaga koordineerivad inimese liigutusi.

Dopamiini närvirakud varustavad juttkeha närvirakke pidevalt dopamiiniga. Seda on vaja nende õigeks toimimiseks. Kui dopamiini pole piisavalt, häirub juttkeha toimimine ning see põhjustabki liigutuste kontrolli häireid.

Parkinsoni tõve patsientide dopamiini närvirakkudes, aga ka paljudes muudes rakkudes, tekivad tõsised probleemid, nagu stress, häiritud mitokondrid ja puudulikud valkude lagundamise süsteemid. Neis moodustuvad ka teatud valgu ehk alfa-sünukleiini toksilised kogumikud (nn Lewy kehad).

Miks närvirakkude normaalseks toimimiseks vajalik alfa-sünukleiin niimoodi kokku kogunema hakkab, ei ole teada. Selliste probleemidega närviraku akson ehk närviraku telgniit laguneb, jättes oma sihtrakud juttkehas ilma dopamiinita. Lõpuks sureb ka närviraku keha mustolluses.

Tüüpiliselt diagnoositakse Parkinsoni tõbi siis, kui u 60 protsenti dopamiini närvirakkudest on juba surnud, sest alles siis hakkavad haiguse motoorsed sümptomid selgelt ilmnema.

Kuigi motoorsed sümptomid on Parkinsoni tõve patsientidel kõige raskemad, on haigus siiski palju laiem. Sellega käivad kaasas ka muud neuroloogilised ja psühhiaatrilised sümptomid nagu unehäired, lõhnataju muutus, kõhukinnisus ja depressioon, aga ka kognitiivsed häired, mis võivad lõppeda dementsusega.

Osa sümptome kujuneb välja enne teisi

Uurimused on näidanud, et sellised mittemotoorsed sümptomid kujunevad juba enne motoorseid, nad progresseeruvad samuti ja halvendavad oluliselt patsientide elukvaliteeti.

Miks dopamiini närvirakud Parkinsoni haiguse patsientidel surevad, ei ole teada. 10–15 protsendil patsientidest saab haigust seostada mutatsioonidega kindlates geenides. Selliseid geene on praegu teada 23.

Kõigil muudel juhtudel praegu haiguse algpõhjusi ei tunta. Teadlased usuvad, et väliskeskkonnast pärit mõjudel on haiguse kujunemisel oluline osa.

Ühe huvitavama teooria kohaselt põhjustab Parkinsoni tõbe mingi soolepatogeen, mis soolestikust uitnärvi kaudu ajju rändab ja seal närvirakkudesse asetub. Selle teooria aluseks on Parkinsoni patsientide põhjalikud surmajärgsed uuringud, mis näitasid, et Lewy kehadega ehk alfa-sünukleiini toksiliste kämpudega rakud ilmnevad soolestikus palju varem kui ajus ja nad levivad ajus järk-järgult n-ö "alt üles". Sellist patogeeni praegu siiski veel tuvastatud ei ole.

Ravi pole, aga ravim on katsetuses

Nagu kõikidele neurodegeneratiivsetele haigustele, ei ole ka Parkinsoni haigusele ravi. Praegu kasutatavad ravimid leevendavad vaid haiguse sümptomeid, aga ei ravi selle põhjusi. Nad ei peata dopamiini närvirakkude suremist ega paranda ka mittemotoorseid sümptomeid, mistõttu haigus progresseerub ikkagi.

Hiljuti on Parkinsoni haiguse raviks aga tekkinud lootus – CDNF (cerebral dopamine neurotrophic factor), valk mille avastas ja mille võimalusi ravimikandidaadina uurib Helsingi Ülikooli biotehnoloogia instituudis eestlasest teadlane, professor Mart Saarma.

Kui CDNFi manustati Parkinsoni tõvega rottide ja reesusmakaakide ajju, peatas see seal dopamiini närvirakkude surma. Aga mis kõige tähtsam: CDNF suutis sellistel katseloomadel Parkinsoni tõve laadseid sümptome oluliselt leevendada, isegi kui dopamiinergilise süsteemi kahjustused olid selle manustamise ajaks juba suured.

Uurimused näitasid et CDNF stimuleeris allesjäänud dopamiini närvirakkude aksonite laialdast hargnemist juttkehas. Niimoodi võtsid allesjäänud närvirakud oma aksoniharude kaudu kadunute funktsioonid üle ja taastasid juttkeha dopamiinivarustuse.

CDNF leevendas reesusmakaakidel ka mitteneuraalseid Parkinsoni tõve sümptome. CDNF ongi esimene ravimikandidaat, mis tõesti ravib katseloomadel Parkinsoni tõbe ja neurodegeneratiivset haigust tervikuna.

Firma Herantis Pharma on hiljuti käivitanud CDNFi kliinilised katsed Parkinsoni patsientidel, mis tehakse Rootsis ja Soomes. Katsed on praegu veel teoksil, kuid positiivse tulemuse korral oleks tegemist ajaloolise läbimurdega: esimese ravimiga, mis ravib neurodegeneratiivset haigust.

Toimetaja: Marju Himma

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: