Stonehenge'i iidsed grillipeod tõid kokku terve saarerahva ({{commentsTotal}})

Stonehenge.
Stonehenge. Autor/allikas: Stefan Kühn/Wikimedia Commons

Hilisel kiviajal Lõuna-Inglismaa kiviringide lähistel toimunud pidusöökidel söödud sead saabusid sinna Briti saarte kõigist nurkadest, viitab loomaluude analüüs. Ühtlasi vihjavad tulemused, et toonane ühiskonnakorraldus oli arvatust oluliselt keerukam.

"Kellelgi või mingil ühiskonnakihil pidi olema inimeste üle märkimisväärne mõju. Mis muu sunniks karjatama oma sigu mõnel juhul isegi sadade kilomeetrite kaugusele? Talunikud võivad rääkida, et mõnikord pole isegi nende saja meetri kaugusele tirimine kuigi lihtne," märkis Richard Madgwik, uurimuse juhtivautor. Cardiffi Ülikoolis kontide uurimisele keskenduv osteoarheoloog lisas, et sead meenutasid veel pigem mets- kui kodusigu.

"Teise võimaliku tõlgenduse kohaselt söödi pidustuste ajal nende vägevuse tõttu ära kõik kohalikud Lõuna-Inglismaa sead. See ei tundu nende arvukuse tõttu aga kuigi tõenäoline," lisas Madgwik. Arheoloog tõdes, et teekonna lõpuks polnud kaalu mõttes sigadest kuigi palju järel. Tõenäoliselt pidi neid seega enne nende nahka panemist nuumama.

Järeldused põhinevad Stonehenge'i, Durrington Wallsi ja veel mitme puit- või kiviringi lähistelt leitud 131 sea säilmete täpse keemilise koostise määramisel. Süsiniku erinevate vormide põhjal saab öelda midagi selle kohta, mida sõi loom oma eluea jooksul.

Hammastesse jäädvustunud strontsiumi, väävli ja lämmastiku isotoopidest on võimalik tuletada, kus nad sündisid ja kasvasid. Võrreldes inimeste hammastega arenevad koduloomade hammastega väga kiiresti. Sügavale hambaemaili sisse saavad need sattuda vaid esimestel elukuudel.

"Kuigi veidi õigem oleks öelda, et me teame, kus nad kohe kindlasti pärit ei ole. Praegu saame välistada mõnel juhul näiteks kõik peale Šotimaa põhjaosa," selgitas Madgwick. Seega pidid nad läbima enam kui 600 kilomeetrit. Erinevate isotoopide suhe ei kattunud täies ulatuses peaaegu mitte ühelgi juhul.

Kuna sead ükski tapale ei läinud, annab see arheoloogi sõnul aimu inimeste liikumisest. Samal ajal tekitab töö uusi küsimusi. "Kummalisel kombel ei leidnud me mingeid märke, et Inglise saartel elanud inimesed oleksid suhelnud umbes 4500 aasta eest Mandri-Euroopaga. Varasemate tööde põhjal teame samas, et nad tegid seda nii kesk-kiviajal kui ka pronksiaja alguses," mõtiskles Madgwick.

"Luude koostise põhjal on sigade päritolu äärmiselt mitmekesine ka vähem tuntud kivi- ja puuringide juures, mitte ainult Stonehenge'is," laiendas arheoloog. Rääkida ei saa küll ühtse eneseteadvuse tekkimisest, kuid tulemused viitavad siiski teatavalt ühtsustundele või selle tekitamise katsele. Midagi põhjapanevat selle kohta aga öelda ei saa. Leiupaikade ulatuse põhjal võis koguneda näiteks Durrington Wallsi juurde korraga kuni 4000 inimest.

Värske töö pakub tuge möödunud aastal ilmunud analüüsile. Selle järelduste põhjal polnud Stonehenge'i lähistele maetud poolsada inimest mitte kohalikud, vaid olid pärit Walesist ehk paarisaja kilomeetri kauguselt.

Uurimus ilmus ajakirjas Science Advances.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: