"Esimest korda Göbekli Tepet külastades on ääretult lihtne ennast selle struktuuride, ornamentide ja nikerduste vahel ära kaotada. See on lihtsalt hingemattev! Väikesed luutükid pole nende kõrval väga kaunid ega muljetavaldavad. Kuid neid lähemalt uurides võivad need jutustada meile lugu, mida ainult arhitektuur meile pakkuda ei suudaks," mõtiskles ERR Novaatorile antud intervjuus uurimuse juhtivautor Julia Gresky, Berliinis asuva Saksamaa arheoloogiainstituudi teadur.

Templi varemed jäid ameerika ja türgi antropoloogidele esimest korda silma juba 1960. aastatel. Pealiskaudse seire käigus märkasid nad vaid paari purunenud paeplaati. Töörühm järeldas, et tegu pole mitte millegi enama kui vähetähtsa ja unustusse vajunud keskaegse kalmistuga. 1994. aastal püüdis ümbritsevast maastikust kümmekond meetrit kõrgemale tõusev küngas aga saksa arheoloogi Klaus Schmidti tähelepanu.

Mehe vaist ei vedanud teda alt. Väljakaevamiste käigus tuli päevavalgele üks megaliit teise järel. Sambad moodustasid korrapäraseid kiviringe. Seejuures ei leitud jälgi tavaliste asulapaikadega seonduvast prügist, lõkkejäänustest ja muust taolisest. Schmidti tõlgenduse kohaselt oli tegu teadaolevalt maailma vanima templiga. Pühapaigaga, mis rajati kuulsast Stonehengest umbes 6000 aastat varem, ligikaudu 11 000 aastat tagasi.Näited Göbekli Tepest leitud eemaldatud peaga kujukestest. Autor: Dieter Johannes/Klaus Schmidt/Göbekli Tepe

Gresky liitus projektiga 2009. aastal. "Nad olid leidnud selleks asjaks paljutki, sh tuhandeid loomaluid, kuid mitte kuigi palju inimsäilmeid. Kõik pandi hoolikalt kastidesse. Kuid mul polnud toona neid uurima asudes väga suuri ootusi. Luukillud oli väga väikesed. Neis puudus kindel korrapära," meenutas antropoloog.

Ootamatu avastus

Lootus leida märke kolbakultusest oli imeväike. Isegi kui Anatoolias tervikuna tuli kolpade lõikumist ja töötlemist hilis-kiviajal ette suhteliselt sageli. Inimesed matsid surnud esmalt maha, kaevasid nad hiljem taas välja ning eemaldasid pealuud, et neid seejärel head kujutlusvõimet abiks võttes avalikult eksponeerida. Mõnikord kasutati põrmu varisenud kaaslaste nägude muutmiseks isegi kipsi.

Nii on Greskyl esimese sügava vaoga kolbafragmendi leidmisega kaasnenud ülevustunnet raske kirjeldada. Kirjandust läbi kammides selgus, et tegu on millegi ainulaadsega. Samast piirkonnast ja ajastust pole märke kolpade lõikumisest kunagi varem leitud. Kokku märkas töörühm vaid kolme töötlusmärkide koljufragmenti. Lõiked ulatusid näo keskosast üle lauba ja koljupealise kuklani. Ühest kolbast oli läbi puuritud auk ja seda kaunistatud punase ookriga.

"Arvestades, et tänaseks on leitud kümneid koljutükke, pidid need kolm inimest olema millegipärast tõeliselt erilised. Tehtud lõiked polnud esteetilisest vaatenurgast väga kaunid. Seega võib olla sõltuvalt tõlgendustest vaenlaste teotamise või esivanemate au sees hoidmisega," sõnas antropoloog. Ühe juhtiva hüpoteesi kohaselt oli muinasinimeste eesmärk põimida neist läbi nööre, millega riputada kolbad seejärel templi seintele. Teadaolevalt tehti seda näiteks tänapäeva India aladel.

Märke kolpade kasutamisest kultusobjektina leiab ka sambaid katvatelt kivilõigetelt. Lisaks inimestele, madudele, skorpionitele jmt kujutavad need muu hulgas jooniseid peata ja päid kingitustena pakkuvatest meestest. Samuti on leitud Göbekli Tepest sihilikult peata valmistatud kujukesi.

Gresky nentis, et ilma täiendavate arheoloogiliste leidudeta pole võimalik kunagi muinasinimeste kavatsusi täielikult mõista. "Me loodame muidugi, et leiame sügisel algavatel väljakaevamistel uusi luufragmente, kuid meil peab selles osas õnne olema," lisas antropoloog.

Uurimus ilmus ajakirjas Science Advances.