Lior Appelbaum ja ta kolleegid Bar-Ilani Ülikoolist uurisid magavaid ja ärkvelolevaid sebrakalu. Nad jälgisid peente katseseadmetega, mis toimub sebrakala aju üksikutes närvirakkudes. Seda oli neil hea teha, sest sebrakalad on läbipaistvad.

Nüüd kirjutavad nad ajakirjas Nature Communications, et närvirakud vajavad und selleks, et parandada ärkveloleku jooksul tekkinud DNA-kahjustusi.

DNA võib kahjustusi saada näiteks kiirgusest või vabadest radikaalidest, aga ka lihtsalt närvisüsteemi tavatalitluse kõrvalsaadusena. Ikka juhtub.

Appelbaum ja ta kolleegid avastasid oma üllatuseks, et ärkveloleku ajal püsivad kromosoomid rakutuumas suhteliselt paigal, aga une ajal hakkavad aktiivsemalt liikuma. Suurem liikuvus võimaldab kromosoomides sisalduvat DNAd tõhusamalt parandada.

Tundub, et ärkveloleku ajal on DNAd parandada raskem, mistõttu tuleb parandustööde ajaks kahandada aju vastuvõtlikkust välistele impulssidele – ehk teisisõnu, magama jääda. Umbes niisamuti, nagu teetöid on parem teha öösiti, kui liiklus on hõredam.

DNA parandamine on aga sedavõrd tähtis, et kõik loomad alates meduusist ja sebrakalast kuni inimeseni peavad end ümbritsevast maailmast aegajalt välja lülitama, hoolimata sellest, et nii väheneb reageerimisvõime väliskeskkonnas varitseda võivatele ohtudele. Peaasi, et DNA oleks peas terve.