Taichi Itoh Jaapanist Kiushu Ülikoolist ja ta kolleegid panid tähele, et mõned ained, mis ajavad inimestele une peale, evivad samalaadset toimet ka hüdradele. Hüdrad on väikesed mõne sentimeetri pikkused veeloomad ainuõõssete hõimkonnast, kel on olemas küll närvirakud, kuid need moodustavad üksnes hajusa võrgustiku. Kesknärvisüsteem neil puudub.

Itoh ja ta kaaslased ei saanud seetõttu mõõta hüdradel ajulaineid, mille muutuste järgi oleks uneseisundit võimalik tuvastada. Selle asemel jälgisid nad videokaamera vahendusel hoolega hüdrade liikuvust. Unelaadsest seisundist andis märku loomakeste liikuvuse vaibumine. Vaatlustest selgus, hüdradel ei ole 24-tunnist une- ja ärkvelolekutsüklit, nagu loomadel enamasti tavaks. Tsükkel neil on, aga see kestab ainult neli tundi.

Kui teadlased manustasid hüdradele melatoniini – hormooni, mida kasutatakse unehäirete raviks ka inimestel – siis magasid hüdrad kauem ja sügavamalt. Samasugust mõju avaldas hüdradele ka imetajate kesknärvisüsteemi peamine pidurdus-virgatssaine – gamma-amino-võihape ehk GABA. Teisest küljest dopamiin – virgatsaine ja neurohormoon – mis paljusid loomi teeb erksaks, tegi hüdrad jällegi hoopis uniseks.

Kui teadlased raputamise, külma või kuumaga hüdrade und segasid, siis ilmutasid nad unepuuduse märke ja magasid hiljem kauem. Unepuudus mõjutas hüdradel 212 geeni avaldumist. Neist geenidest mõnelgi on analoog ka teistel loomadel, mis neilgi unega seotud.

Itoh ja kaasautorid sedastavad ajakirjas Science Advances kokkuvõtvalt, et unesarnased seisundid on loomade evolutsioonis väljakujunenud juba enne kesknärvisüsteemi teket. Paljud ürgsed unekorralduslikud molekulaarsed mehhanismid on edaspidigi säilinud. Mõned seejuures ka pisut muundunud või koguni, nagu tõdeti dopamiini puhul, algsega võrreldes vastupidi toimima pööranud.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25