Kogemuste väärtustamise taustal tekib uus hädavaresetõug ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: stanze/ (CC BY-SA 2.0)

Enda asjadega ümbritsemise asemel on muutumas taas populaarsemaks ja väärtuslikumaks ainulaadsete kogemuste hankimine. Paraku on ka sellel varjukülg, leiab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.

Looma saba on keha pikendus, selgroo või lülisamba jätk. Isegi inimesel on vanast ajast veel mõned lülid alles. Ussilgi on saba, kuigi ta meenutab ise tervikuna hända. Ussi saba algab kohast, kus lõppevad siseorganid ja algab kehaosa, milles pole midagi peale sabaks vajaliku luustiku ja lihaste.

Kui kõik midagi omavad, siis on järelikult tegemist millegi olulisega. Sabal ongi palju tööd, võimaldades ühtedel edasi liikuda, teistel tasakaalu hoida, kolmandatel haarata ja mõnel isegi röövlooma käest põgeneda, kui pagev sisalik jätab tagaajajas segaduse tekitamiseks maha jupikese vingerdavast sabast.

Sabal on veel üks erakordne ülesanne. Sellest saab aimu, kui mõelda, miks inimesel korraliku hända enam pole. Saame sabavabalt hakkama liikumise, tasakaaluhoidmise, haaramise ja põgenemisega.

Oskame demonstreerida tundeid ja edastada sõnumeid sabaga vehkimata. Teised loomad kasutavad suhtlemiseks sabaga võngutatavaid sõnumeid. Meil on miimika ja kõne, mis sisaldavad kordades rohkem informatsiooni, kui saab seda kodeerida saba liigutustesse. Seetõttu oleme asjakesest loobunud kõne, ilmekuse ja kätega vehkimise kasuks.

Saba asemel kõne, miimika ja liigutustega kodeeritava inforikkuse analüüs eeldab suurt ja võimekat aju. Selle juhtimisel toodetakse signaalide rikkuses üha pöörasemat keskkonda. See omakorda paneb ajule veelgi suuremaid ootused, vähendades samal ajal lihaste kasutamist ja maailma kehalisemat kogemist. Hiilivaks tulemuseks on kogemuslikkus. See tähendab, et asjadele eelistatakse kogemusi.

Veel üsna hiljuti, kui keegi käis kusagil reisil, kutsus ta mõne aja pärast sõbrad külla. Ta rääkis seiklustest, näitas pilte, lasi katsuda uusi asju ja võib-olla andis isegi kaugelt maalt toodud kingitusi. Need kenad tavad on hakanud vaikselt hääbuma. Sotsiaalmeedia võimaldab sõpradel ja tuttavatel näha peaaegu reaalajas kõike reisil toimuvast, alates hommikusöögist kuni ekskursioonini mõne vaatamisväärsuse juurde.

Kõike saadavad kontoomaniku ning tema sõpruskonna kommentaarid ja tähelepanekud. Enamgi veel, reiside kõrval lähevad eetrisse lugematud tegemised, tunded ja uitmõtted igapäevaelust. Elu signaliseerimisest on kujunenud lühikese ajaga uudne sotsiaalne kapital.

James Wallman kirjutas nähtusest raamatu Stuffocation. Pealkiri mängib ingliskeelsete sõnadega "asjad" ehk stuff ning "lämbumine" ehk suffocation. Autor püüab aidata lugejat pealkirja selgitava alapeakirjaga "Miks on meil asjadest küllalt ja vajame rohkem kui eales kogemisi". Raamatus meenutatakse aega, kui väikeses kogukonnas teadis igaüks, mida keegi teeb, mis asju nad omavad ja isegi seda, kui väärtuslikud need on

Lühidalt, väiksemas kogukonnas leviva informatsiooni põhjal koostati sotsiaalne hierarhia. Olulised olid mõlemad – asjad ja see, mida keegi tegi. Head kogemata, kuid väärt asjade omanik oli kindlasti kehvem võrreldes kellegagi, kes kogeb midagi erakordset. Eriti juhul, kui omab veel ka midagi väärtuslikku.

Linnastumisega signaliseerimine muutus. Kordades suuremas kogukonnas moodustus enamuse sotsiaalsest maailmast kontvõõrastest. Inimestest, kellest ei teatud pea mitte midagi. Väljaarvatud see, mida võis neist välja lugeda neid tänaval kohates. Inimese kohta võis välja lugeda midagi tema asjadest ja nende väärtustest. Olgu nendeks kallid riided, uhked ehted või luksuslik sõiduk. Soovitavalt kõik koos.

Oodatavalt kujundas taoline sotsiaalne signaliseerimine tundlikkust asjadest loetava info osas ja langetas vastuvõtlikkust kellegi kogetava suhtes. Arvatavalt tunnevad paljud alles hiljuti domineerinud sotsiaalse signaliseerimise olukorra ära. Samas oleme õppinud tasahilju märkama asjade poolest rikkaid, kuid samas seest vaeseid kodanikke.

Sotsiaalmeedia ajastul on asjade omamise sõnum sära kaotamas. Asemele hiilib juba mainitud kogemuslikkus. Väheneb nende arv kes näevad su asju ja jagavad nende headust.

Samal ajal kasvab sotsiaalse kapitali väärtus, mis koosneb sinu kogetud olukordadest. Neid saab vahendada kaugel viibivatele massidele pildi ja video abil. Nemad teevad sama. Nad kõik teavad, millised signaalid on väärtuslikud, kuna nad loovad seda ise. Tegemist on tuttava võrguefektiga, milles suurendab kasutajate arv kasutatava väärtust.

Samas saavad asju põhimõtteliselt osta kõik. Unikaalsed seiklused on seevastu ainsamad nagu Leonardo da Vinci Mona Lisa. Pealegi saab osavate vahenditega oma kogemuse unikaalsust tuunida, valides pilte, koostades sõnumeid, millest jääb välja igav osa. Võib-olla lisandub midagi kunstilist, et mitte öelda valemälu jne.

Ühtlasi on sündimas on uus nähtus, kogemuse kogemusest ilma jäämine või maha magamine ehk FOMO, inglise keeles fear of missing out. Kui sina veel ei tea või tead kellegi erilisest juhtumist teistest hiljem, siis oled sa aeglane, sotsiaalselt kohmakas ja luuser, umbes nagu sabata koer.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: "Portaal"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: