Filmid nagu "Lassie" ja "Välk" on koera kui inimese parima sõbra kuvandit ainult tugevdanud. Saamaks teada, kas koerad on tõesti nii isetud ja abivalmid kaaslased, tegid Arizona Osariigi Ülikooli teadlased rea katseid, vahendab Gizmodo.

Häda, hääl ja toit

Uurijad testisid 60 koera kolmes katsevoorus. Üks neist voorudest oli katse ise ja ülejäänud kaks kontrollkatsed. Koerad läbisid katseid suvalises järjekorras.

Põhikatses peitis koeraomanik end suurde karpi ning hüüdis sealt koerale ahastavalt "Appi!" või "Aita mind!". Koer pidi leidma tee omanikuni ehk välja nuputama, kuidas avada kergestikäiv karbiuks. Põhikatses päästis appihüüdva omaniku 20 koera ehk kolmandik testitutest. Esmapilgul ei pruugi seda palju tunduda, kuid võrreldes kontrollkatsetega tehti seda piisavalt sageli.

Ühes kontrollkatses istus omanik kastis ning luges valjult ja rahulikult ajakirjast teksti ette. Selle katse tulemusel üritas 16 koera 60st omaniku juurde pääseda. Teadlased järeldasid sellest, et koerad kurvastasid, kui pidid omanikust eemal olema.

Teises kontrollkatses asetasid teadlased koerte nähes inimtühja kasti toitu. Toidu pärast avas karbiukse 19 koera 60st ehk pea sama palju, kui hädasoleva omaniku pärast. Uurijad oletavad seega, et omaniku päästmine võib koerale näida tulutoova tegevusena.

Toiduga tehtud kontrollkatse näitas muuseas, et koera oskus ust avada osutus põhikatses määravaks. Nimelt päästis koer, kes oli esmalt toidukatses ukseavamise nõksu selgeks saanud, omaniku hädakisa või tekstilugemise peale kaheksa korda tõenäolisemalt.

Uuringu ühe osalise doktorant Joshua Van Bourgi sõnul näitasid katsed, et omaniku päästmiseks ei piisa koerale ainult motivatsioonist. Vaja on ka oskust omanikku aidata. Nimelt avas toidukatses ukse 19 koera, kellest 84 protsenti kasutas ukseavamisoskust hiljem ka omaniku päästmiseks.

Nakkavad tunded

Katsete ajal jälgisid uurijad muuhulgas koerte stressikäitumist: kas loom nuuskis kasti, niuksus, sammus ühe koha peal, haukus või haigutas. Paistis, et enim käitusid koerad häiritult põhikatses, kus kuulsid omaniku hädakisa. Ettelugemisekatses harjusid koerad omaniku häälega ega lasknud end häirida.

Teadlased seletavad koerte stressiminekut omaniku hädakisa peale niinimetatud tundenakkusega. Koer võtab omaks omaniku tunded. See omakorda tõestab hüpoteesi, et koerad aitavad inimesi tundelistel kaalutlustel.

Siiski ei julge uurijad veel väita, et koerad tunneksid omaniku suhtes empaatiat. Näiteks on võimalik, et koer üritas tundenakkuse järel omaniku stressi vähendades hoopis enda stressi vähendada. Siin oleks uurijate sõnul vaja täiendavaid uuringuid. Samuti sooviks uurijad järgmisel korral teha katse nii, et koer ei saa omaniku päästmise järel viimasele füüsiliselt lähedale minna. Nad hoiatavad, et sellise katse tulemused võivad olla inimese parima sõbra kuvandi juures kurvastavad.

Uuring ilmus ajakirjas PLOS One.