"Arvan, et praeguses teaduskirjanduses alahinnatakse talitajate rolli ja keskendutakse pigem sellele, kuidas mõjutavad loomaaiaasukaid külastajad. Minu meelest on see loomuvastane. Talitaja veedab ju loomadega kõige rohkem aega," selgitab Mirko Cerrone ja lisab, et soovis täita talitajaid puudutava tühimiku erialakirjanduses.

Huvi liikidevaheliste suhete vastu tekkis doktorandil Tallinna loomaaias tundide kaupa šimpansite ja talitajate lävimist jälgides. Ta tegi uurimuse jaoks kolme talitajaga kaheosalised kvalitatiivsed intervjuud. Intervjuu esimeses osas uuris Cerrone loomaaias jälgitavate regulatsioonide ja talitajate endi tausta kohta. Teise osa küsimused puudutasid sõnalist ja mittesõnalist suhtlust loomadega, talitajate endi hinnangut oma hoolealustega läbisaamisel ja talitajate töövõtteid.

Loomaliikidest keskendus Cerrone oma uuringus šimpansitele, kääbusmarmosettidele ja harikrokodillidele. Selline valik sai doktorandi sõnul tehtud mitmel põhjusel. "Varasemad uuringud on näidanud, et külastajaid huvitab loomaaias tüpoloogiliselt üsna kitsas valik loomi," ütleb ta. "Külastajaid huvitavad eeskätt imetajad. Samuti eelistavad nad vaadata väiksemaid loomarühmi, sest nii on iga loom paremini ära tuntav. Veel eelistatakse loomi, kes on inimese mõõtu või inimesest tunduvalt suuremad."

Kolm valitud liiki olid sedapalju erinevad, et võimaldasid kontrollida kõiki külastajate eelistusi . Cerrone vaatles kolme šimpansit, kes on inimesega mitmeti äärmiselt sarnased loomad. Kääbusmarmosette oli tema uuritud rühmas 20 ringis ning mõõtmetelt on need Ameerika mandrilt pärit pärdikud väga väikesed. Kaks uuritud harikrokodilli on aga inimesest tublisti suuremad, võides kasvada kuni kuue meetri pikkuseks.

Šimpans on isiksus, krokodill meenutab taime

Esmalt huvitas Mirko Cerronet, kuidas talitajad erinevate loomadega suhtlevad ja kuidas neid suhteid mõtestavad. "Püüdsin mõista, kuidas liigi inimesega sarnane kehaehitus, suhtlusviis ja sotsiaalelu mõjutavad talitaja võimet mõista iga looma individuaalseid vajadusi ja eelistusi," ütleb ta. Nimelt käsitletakse erialakirjanduses loomade liigist lähtuvaid vajadusi, kuid iga üksikisendi vajadused on veel suuresti uurimata.

Zoosemiootikule ei tulnud üllatusena, et kolmest vaadeldud liigist pidasid talitajad oma lävimist šimpansitega kõige lähedasemaks. Eriti nähti isiksust ainsas vaadeldud isasšimpansis.

"Talitajad võisid kirjeldada kõiki kolme šimpansit individuaalsel tasandil," sõnab Cerrone. "Nad teadsid kolmiku eelistusi ja iseloomu ning võisid jutustada nende kohta erinevaid lugusid. Šimpansitest räägiti nagu inimestest: neid nimetati "targaks", "ärahellitatuks" või "tembutavaks". Talitajad paistsid neid suhteid kalliks pidavat ja tõdesid, et on hoolealustesse kiindunud."

Kääbusmarmosettide ja krokodillide vastu talitajad säärast empaatiat ei ilmutanud. Ehkki kummagi liigi esindajate isiksusi ei osatud märgata, olid sel oskamatusel erinevad põhjused. "Talitajate sõnul on igal marmosetil kindlasti oma iseloom. Paraku on marmosetid väga väikesed ja inimese jaoks üksteisest raskesti eristatavad," selgitab doktorant.

Harikrokodillide puhul leidsid talitajad, et hoolealustel jääb vajaka tunnetuslikest oskustest. Samuti leidsid nad, et korkodillil pole oma mõttemaailma, isiksust või erilisi iseloomujooni. "Krokodillid olid talitajate jaoks nagu elusad esemed, keda võiks võrrelda taimedega," märgib Cerrone. "Põhjus on samas väga bioloogiline: krokodillid on kõigusoojased. Suurem osa nende päevast kulubki ülessoojenemisele ja puhkamisele. Palju nad ennast ei liiguta."

Krokodillidega on keerulisem suhelda ka seetõttu, et viimased ei saa end hääle abil väljendada. Kõigele krooniks on krokodillide suhtlus loomaias üldse väga piiratud. "Nende eluviis on meie jaoks niivõrd võõras, et lõpuks hakkamegi neid asjadega võrdlema. Tõsi küll, ohtlike asjadega, sest eks talitajad ju teavad, et krokodillide liikumatus on sageli näiline. Nad on ikkagi varitsejatest kiskjad, kes võivad rünnata kõige ootamatumal hetkel," ütleb Cerrone.

Doktorandi sõnul ei tohi unustada ka loomaaias kehtivaid kontaktiregulatsioone. Liigiti on need regulatsioonid erinevad: kääbusmarmosettidega tohib talitaja vabalt kokku puutuda, harikrokodilliga üldse mitte. Šimpansitega lävimisel kehtib kaitstud kontakti reegel ehk talitaja tohib ahve puudutada vaid tara vahelt.

"Selliseid regulatsioone on vaja, et tagada talitajate ja loomade ohutus," ütleb Cerrone. "Samas ei maksa unustada, et need regulatsioonid mõjutavad talitajate ja loomade suhete laadi, lähedust ja sedagi, kuidas talitajad oma hoolealuste kohta arvamusi kujundavad."

Seinast seina suhtesoojust

Talitaja suhted loomadega kujunesid suuresti välja hoolealuste suhtlusviisi järgi. Šimpansite ja inimeste sooja lävimise kasuks rääkis näiteks tõsiasi, et lisaks 98 protsendile ühisele DNA-le on ühine ka kahe liigi sõnatu suhtluskeel. Mirko Cerrone sõnul suudavad šimpansid naeratada ja naerda ning neil on kõrgeltarenenud huumorimeel. Nii polnud midagi imestada, et talitajad rääkisid šimpansitest nagu lastest, kelle lemmiksööke, -tegevusi ja talitajaeelistusi nad teadsid.

"Näiteks võivad šimpansid selgelt teada anda, mida nad päeva jooksul teha tahaks. Talitajate sõnul tahavad nad mõnikord joonistada, vahel aga hoopis mõne töö juures abiks olla," räägib zoosemiootik. Näiteks võisid šimpansid tuua talitajale luua või pesukaltsu, kui viimane selle kuhugi puurialale oli unustanud. Ette oli tulnud ka juhus, kus šimpans hakkas puuri unustatud pesulapiga puuri klaasakent pesema. Vahel aga proovisid ahvid haiget saamist teeseldes talitajaid haneks tõmmata ja maiustusi või tähelepanu saada.

"Kõige huvitavam ongi see, et talitajad pidasid end šimpansite rühma liikmeks," märgib Cerrone. "Suhtlus šimpansitega oli nende meelest vajalik osa tööst, mis tagaks loomade heaolu. Kääbusmarmosettide ja eriti veel krokodillidega selline suhtlus nii vajalik ei tundunud."

Ehkki marmosetid on samuti primaadid, kel on inimesega üksjagu ühist DNAd, ei kutsunud ahvikeste käitumine talitajates esile šimpansitele osutatavat soojust. Asi võis olla marmosettide liialt erinevas suuruses, suhtlusstiilis või peremudelis. "Talitajad pidasid marmosettide peresidemeid liialt keerukateks, et neid inimsuhtlusega segama minna. Kuigi talitajad pakuvad marmosettidele erinevaid tegevusvahendeid, pole see ühegi marmoseti palvel, vaid lihtsalt standardpraktika."

Suhtlusjaheduse spektri tagumises otsas paiknevad krokodillid, kellega talitajaid ei suutnud mingeid tähenduslikke suhteid luua. "Kuna krokodillid on kõigusoojased, pole neid iga päev sööta vaja. See aga tähendab ilmselgelt vähemat lävimist talitajaga," räägib Cerrone ja lisab, et harikrokodill on teaduskirjanduse andmetel kõige agressiivsem, aga ka eluviisilt üksildane krokodilliliik.

"Võime siit järeldada, et teatud üksikutel loomadel, praegusel juhul siis kolmel šimpansil, on võime loomaaias  institutsiooni-tasandil muutusi esile kutsuda," tõdeb doktorant. Samas koheldakse näiteks krokodille lihtsalt talitusnõuete piires. See tähendab, et kui talitaja ei näe krokodilli isiksusena, ei saa loom ka võimalust enda kohtlemist kuidagi mõjutada.

"Karismaatiline megafauna"

Mirko Cerrone sõnul eelistavad inimesed paratamatult ühtesid loomaliike teistele. Teadlased nimetavad armastatud loomaliikide rühma "karismaatiliseks megafaunaks". "Sinna rühma kuuluvad teatud suured loomaliigid nagu elevandid, kaelkirjakud, lõvid, tiigrid, pingviinid, pandad ja nii edasi. Pole juhuslik, et just neid loomi kujutatakse üle maailma loomaaedade logodel kõige sagedamini," ütleb doktorant. Samuti kasutatakse nende loomade pilte, et juhtida tähelepanu liigikaitsemuredele.

"Inimesed eelistavad üldiselt loomi, kellel on otsevaatavad silmad ja kes on suuruselt inimese mõõtu või tunduvalt suuremad. Lisaks võluvad inimesi keeruka suhtluselu ja värviküllase välimusega loomad," tõdeb zoosemiootik. Kuna imetajad vastavad neile eelistustele kõige paremini, on just nemad paljude inimeste lemmikud. Nii saab ka mõistetavaks, miks inimestele ei meeldi putukad, roomajad või kahepaiksed, kui ehk armsaks peetavad kilpkonnad välja arvata.

"Putukatestki meeldivad inimestele rohkem liblikad ja mesilased," ütleb Cerrone. "Liblikad oma kirju ja esteetilise välimuse pärast, mesilased aga oma kasuteguri tõttu. Nad ju tolmeldavad lilli ja teevad mett. Samas ei salli inimesed parasiite ja suurt osa ülejäänud putukaid, sest viimased seostuvad haiguste ja surmaga." Uurija näeb liigimeeldivuses muuseas kultuuripõhiseid eripärasid. Näiteks meeldivad tema sõnul eestlastele pääsukesed, sest neil on siinmail sümboolne tähendus.

Cerrone soovitab uuringu järel talitajatel teadvustada oma kallutatust ja suhtuda kõigisse liikidesse avatult; eriti neisse liikidesse, kes on inimesest väga erinevad.

"Kui raske see ka poleks, peaksime iga looma hoolikalt jälgima ja tema vajadusi kuulda võtma," ütleb ta. "Kuigi see pole alati silmnähtav, ilmutavad kõik loomaliigid üksjagu individuaalsust, millega tasuks loomaaia töökorralduses arvestada."

Mirko Cerrone kirjutas liikidevahelistest suhetest ajakirjas Biosemiotics.