Töö keskendus täpsemalt loomaaia loomade suhtlusele talitajatega, mida pole seni palju uuritud. "Näitasin, kuidas Tallinna loomaaia ahvide ja nende hooldajate vaheline suhtlus mõjutab ahvide heaolu. Näiteks mõistavad hooldajad, kui ahvid neilt  joonistamisvahendeid küsivad. Kui aga ahvid ei näita üles koostöövalmidust, siis liiguvad hooldajad edasi teiste loomade juurde," kommenteeris doktoritöö autor Mirko Cerrone.

Igapäevaelus oleme ümbritsetud teistest liikidest, me mõjutame üksteist vastastikku, seejuures tihti nii, et me ei ole sellest ise teadlikud. "Kooseksisteerimine eeldab aga, et me võiks proovida üksteisest mingil kujul aru saada," rääkis Cerrone. Ta lisas, et liikidevaheline suhtlus ei pea sisaldama inimest ja on nähtav ka looduses, näiteks erinevate sümbiootiliste koosluste puhul.

Teise liigi maailmakogemuse tunnetamine ei ole lihtne, aga mingi määrani on see siiski saavutatav. "Igasugune katse mõista teisi vaatepunkte jääb lõpuks siiski inimese loodud ettekujutuseks. Ennekõike tuleb olla tähelepanelik, et me ei kannaks endale tuttavaid kogemusvorme teistele liikidele üle," rääkis Cerrone.

Värske doktor rõhutas, et kuigi me jagame teiste liikidega ühist füüsilist ruumi, liigume me samal ajal vägagi erinevates semiootilistes ruumides. Viimane hõlmab tähendusi, mille kaudu üks või teine liik maailma kogeb : "Semiootilise ruumi määrab paljuski liigi bioloogiline ülesehitus, muu hulgas see, milliste meeltega konkreetne liik maailma kogeb. Näiteks inimese maailmataju põhineb suures osas nägemisel ja kuulmisel, nii mõnegi teise liigi puhul on nende meelte roll üpris marginaalne."

Doktoritöö lähtus baltisaksa bioloogi ja semiootiku Jakob Johann von Uexkülli omailma ideest, mille järgi on igal liigil vastavalt selle organismitüübile erinev maailmakogemus. Omailmade mõistmiseks tuleb ennekõike keskenduda sellele, kuidas liigid kasutavad meele- ja liikumisorganeid. "See aitab mõista, kuidas liik maailma kogeb ja mismoodi ta keskkonnaga suhestub. Nende kahe alusel on võimalik teiste liikide omailmu teatud piirini mõista," märkis Cerrone.

Omailmu on Cerrone sõnul seni mõistetud liigispetsiifilisena, mis võib jätta mulje, et liigid viibivad üksteisest eraldatud mullides: "Sellele tõlgendusele vastukaaluks rõhutan oma töös, et osaliselt võivad omailmad ka kattuda. Hea näide siin on pimedate juhtkoerad, kes peavad mingil kujul hoomama seda, kuidas peremees maailma tajub."

Uurimistöö kuulub zoosemiootika valdkonda, mis uurib, kuidas moodustub tähendus erinevate liikide puhul. Lähenemine põhineb eeldusel, et tähendused ja märgid ei kuulu mitte ainult inimese, vaid ka loomade juurde. "Loomad pole seega passiivsed objektid, vaid aktiivsed tegutsejad, kes kujundavad oma ümbrust, luues ja kasutades erinevaid märke," sõnas Cerrone.

Mirko Cerrone kaitses oma doktoritööd "Interspecies relationships: a zoosemiotic analysis of human-ape communication" ("Liikide vahelised suhted: inimeste ja inimahvide vahelise kommunikatsiooni zoosemiootiline analüüs") Tartu Ülikooli filosoofia ja semiootika instituudis 13. detsembril. Töö juhendajad olid Tartu Ülikooli professor Timo Maran ja teadur Nelly Mäekivi. Openentideks olid Curtini Ülikooli vanemteadur Matthew Chrulew ja Hradec Králové Ülikooli kaasprofessor Filip Jaroš.