Hispaania, Brasiilia ja Briti teadlased on nüüd möiraahvide mängu lähemalt uurinud ja väidavad ajakirjas Animal Behaviour, et see käitumine sageneb nende Kesk- ja Lõuna-Ameerika primaatide seas eriti neis olukorris, kus piiratud ressursside pärast kipub minema tüliks.

Mäng seisneb möiraahvide jaoks mitmesuguste lõbusate ahvitempude tegemises nagu sabapidi oksalt rippumine, pea raputamine ja kummaliste näoilmete ette manamine.

Selline mäng on üsna energiakulukas tegevus, mistõttu peab sellel olema nende peamiselt lehetoiduliste loomade elus mingi oluline tähtsus.

Norberto Asensio Donostiast Baskimaa Ülikoolist ja ta kolleegid uurisid, kuidas Mehhiko ja Costa Rica vihmametsades elavad eri soost ja eri vanuses mantel-möiraahvid erisugustes olukordades mängulisust ilmutasid.

Muu hulgas selgus, et mida suurem oli ahvide kari, seda mängulisemad olid selle liikmed. Täiskasvanud ahvid mängivad rohkem koos teiste täiskasvanute, mitte noorahvidega, ja emased möiraahvid mängivad rohkem kui isased.

Mis aga eriti tähelepanuväärne, ahvide mängulust suurenes alati siis, kui metsas uidates sattuti märkama puuvilju. Puuvili on lehedieedile tervitatav vaheldus, mis annab korraga rohkem energiat.

Looduslikes oludes aga ei tarvitse puuvilju suurema ahvikarja jaoks alati lahedalt jaguda. Möiraahvide seas ei ole püsivat karjahierarhiat, mis aitaks selgelt määrata, kes esmajärjekorras toidupaladele jaole pääsevad. Ka ei ole neil kombeks üksteist pingete leevendamiseks sugeda, nagu seda teevad mõnedki muud ahvid.

Nii järeldavadki Asensio ja ta kaaslased, et pingete leevendamise funktsiooni täidabki möiraahvidel hoopis mäng. Mänguga annavad ahvid justkui märku, et neil ei ole kavas seda tähtsat puuvilja-asja ka nii üliväga tõsiselt võtta.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.