Euroopa majandusühendusse kuuluvates riikides on keskmiselt igas kolmandas-neljandas kodupidamises koer. 2018. aasta analüüsi põhjal müüdi maailmas aastas erakätesse üle 35 miljoni roboti. Enamus neist imevad tubades tolmu või lõikavad muru. 2016. aastal hindas populaarse Roomba robottolmuimeja valmistaja, et iga viies müüdav tolmuimeja on robot.

Järelikult kohtuvad juba täna paljud koerad koduste robotitega. Enamus koeri ignoreerivad robotist tolmuimejaid. Samas inimeste puhul võib suure summa peale kihla vedada, et nad on rohkem või vähem teadlikult püüdnud koduse robottolmuimejaga rääkida, mõnikord tõreledes, teinekord kuhugi prügisema koha poole suunates. Võimalik, et siin tulevad esile inimeste ja koerte arenguerinevused. Täpsema vahe olemus jäägu lahtiseks. Sest me ei ju tea mida koerad mõtlevad nohisedes omaette põrandal tegutsevast robottolmuimejast.

Tänaseks on teada, et koerad ei suhtu robotkoera Aibo teise koerana, vaid imeliku inimeste asjana mida võib ignoreerida. Inimesed seevastu korraldavad Aibodele kokkusaamisi ja isegi matuseid. Kahtlused inimese peas toimuva osas on seega põhjendatud.

Ühel hetkel on ometi möödapääsmatu, et koer kohtub teda kontrollida püüdva robotiga. Tolmuimemise ja muruniitmise järel on koduste kohustuste nimekirjas kõrgel kohal koera toitmine, mängimine ja koolitamine ning õue laskmine või jalutama viimine. Isegi kui lapse eest hoolitsemine kuulub samasse kohustuste nimistusse, on inimesi erinevate juba olemasolevate kaugtöö vahendite abil lihtsam mõjutada kuuletuma. Mistõttu koerte eest hoolitsevale robotile eraldatakse kodudes oma pistik varem lapsehoidja-robotitest.

Üleilmselt elektroonika insenere koondava organisatsiooni IEEE korraldatud inimese ja roboti lävimise konverentsil tutvustati uurimistööd koerte suhtumisest robotist käskijasse. Yale'i ülikoolis sotsiaalsete robotite laboris läbiviidud uuringusse kaasati 34 karvakoonu. Kõik oskasid käsku täita ja nendega oli kaasas koera algupärane juht.

Eksperiment toimus ruumis kus olid koer, koera juht ja lapsekasvu humanoidi meenutav robot Nao, või siis asendas robotit valjuhääldaja. Robot või valjuhääldaja kutsusid juhendaja häälega koera nimepidi. Seda tehti, et hinnata kas koer reageerib ruumis viibivale mitte-inimesest objektile. Seejärel sotsiaalse usalduse märgiks koera juht tegi nagu vestleks nii roboti kui valjuhääldajaga.

Eksperimendi käigus pakkus robot või valjuhääldaja inimese neljajalgsele sõbrale maiuspala ja siis esitas talle käsu istuda. Varemalt oli juhendaja koertele õpetanud sama harjutust. Selgus, et koerad kuuletusid robotile umbes 60% juhtudest. Samas kui valjuhääldajast tulevale käsule kuuletuti vaid umbes 20%. Sõltumata käsu allikast väljendasid koerad üldiselt segaduse ja kõhkluse märke.

Varasemates uuringutes oli demonstreeritud, et kui koera juht ei olnud robotiga vestelnud, kuuletusid koerad roboti käsule halvemini. Toonaste testide tulemusel sotsiaalse usalduse saanud robotile kuuletumine oli enam-vähem 50-50, ehk koera reaktsioon kuuletuda või mitte kuuletuda sarnanes mündiviskamisele. Samas leiti ka varasemas uuringus, et pelgalt valjuhääldajast tulevale peremehe häälele kuuletusid koerad robotiga võrreldes veelgi harvemini. Järelikult sisaldab robot koera jaoks midagi enamat võrreldes pelga hääleallikaga.

Antud uuringu eesmärk ei olnud robotiga koeri juhtida, vaid testida koerte reaktsiooni eksperimentaalsele robotist käsuandjale. Edaspidi tahetakse teada, mis asjaolud võivad kuuletumist mõjutada ja seda suurendada või vähendada. Näiteks kas rohkem inimese välimusega, sealhulgas inimese näoga robot mõjuks koertele veenvamalt? Kas inimese moodi lõhnaval ja rohkemal moel suhtleval ning liikuval robotil oleks rohkem usutavust jne.

Teadlaste ootuseks on masina ja looma suhtlemise teguritest arusaamise kaudu õppida, millised roboti omadused on suhtlusel olulised, et selle kaudu mõista ka seda, millele rajaneb ja millest tulenevalt kujuneb roboti ning inimese vaheline suhe. Võib ka öelda, et tahaksime teada mis meil viga on? Sest inimene suhtleb koertega vesteldes, kuigi koerad ei oska rääkida, püüame saada kontakti ja rääkida robottolmuimejate ja -muruniitjatega kuigi teame, et need pole meist teadlikud jne. Või siis suhtleme inimestega nagu nad polekski elus. Igatahes paistab, et vajame kasvõi midagi, millega rääkida.