Koos üleskasvavatel kaksikutel on enamasti täpselt sama kasvukeskkond. Täpselt samu geene jagavad omavahel aga vaid identsed kaksikud: kahemunakaksikutel on geneetiliselt sama palju ühist kui mistahes sama pere liikmetel. Kui aga geenide erinevus tundlikkuse juures mingit rolli ei mängi, on asi keskonnas.

Mõistmaks, kui palju geenid meie tundlikkust mõjutavad, tegid Londoni Kuninganna Mary Ülikooli ja Londoni Kuningliku Kolledži teadlased uuringu, kus kutsusid osalema 17-aastaseid kaksikutepaare. Kokku osales uuringus üle 2800 kaksiku, kellest umbes 1000 olid identsed ning 1800 kahemunakaksikud. Viimastest olid umbes pooled samast soost.

Kaksikutel paluti ära täita küsimustik, mis võimaldas kindlaks teha, kui tundlik on iga küsimustiku täitja oma keskkonna suhtes. Lisaks tundlikkusele kui sellisele näitas küsimustik, kas vastaja on tundlikum heade või halbade kogemuste suhtes. Uuringu laiem eesmärk oli aga mõista, kas inimese tundlikkus sõltub rohkem tema geenidest või kasvukeskkonnast.

Uuringus selgus, et geenide mõjuga on seletatav 47 protsenti inimese tundlikkuse eripäradest. Ülejäänud 53 protsenti paneb paika inimese keskkond. Ühe uuringu kaasautori Elham Assary sõnul määrasid geenid ära ka selle, kas inimest mõjutavad rohkem head või halvad kogemused. Noorukid, kes on tundlikumad negatiivsete kogemuste suhtes, võivad pingelises olukorras kergemini ärevaks muutuda. Need noored, keda mõjutavad rohkem positiivsed kogemused, on aga vanemlikule hoolele ja koolikasvatusele vastuvõtlikumad.

Lisaks uurisid teadlased sedagi, kuivõrd on tundlikkus seotud niinimetatud suure viisiku iseloomujoontega: avatuse, meelekindluse, ekstravertsuse, koostöövalmiduse ja neurootilisusega. Selgus, et geneetiliselt oli tundlikkus seotud ainult kahe iseloomujoone: neurootilisuse ja ekstravertusega.

Uuringu ühe autori arengupsühholoogiaprofessor Michael Pluessi sõnul paigutub varasemate uuringute järgi kolmandik inimesi tundlikkusespektri ülemisse otsa. Pluess loodab, et uuringu tulemused aitavad inimestel paremini enda ja oma kaaskondlaste tundlikkust mõista ning viimasega toime tulla.

Uuring ilmus ajakirjas Molecular Psychiatry.