Karantiin kaotab selfi- ja peeglihimu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tundide kaupa enda ja teiste nägude vaatamine võib jätta sügava jälje.
Tundide kaupa enda ja teiste nägude vaatamine võib jätta sügava jälje. Autor/allikas: Jacob Townsend/Unsplash

Sotsiaalse isolatsiooni tõttu peetavad lõputud videokonverentsid võivad tekitada piisavalt stressi, et inimesed loobuvad peeglisse vaatamisest ja selfide tegemisest pikemaks ajaks, ennustab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.

Kunagi tööle tagasi jõudes võiksid korraldada eksperimendi. Pane mõnda käidavasse kohta, näiteks koridori seina peale peegel ja jää vaatama. Ära vaata peeglisse! See oleks ohtlik. Vaatle möödujaid.

Aega tagasi pöörata ei saa, aga võib päris julgelt oletada, et vanasti oleks peegel inimeste liikumist mõjutanud. Kui varem läbiti koridori lõik tempokalt ja endasse sulgunult, siis peegel sundis pead pöörama, mõnikord isegi seistama ja end kohendama. Inimeste puhul on see täiesti normaalne nähtus. Mõnedel andmetel vaatavad naised päevas peeglisse keskmiselt 38 korda ja mehed poole vähem.

Eksperimendi mõte oleks kontrollida hüpoteesi, et ajaks kui viiruse ohust tingitud sotsiaalne isolatsioon lõppeb, vaatavad inimesed peeglisse varasemaga võrreldes harvemini, vähemalt esimeste kuude jooksul. Võimaliku mõju taga oleks videokonverentsidest tingitud väsimus ja tõrjuv hoiak nägude suhtes, eriti enda oma suhtes.

Alguses pakuvad videokonverentsid põneva kogemuse. Uudsuse erutus lööb üle ebamugavuse. Pealegi tehakse alguses mitmesuguseid vigu valgustuse, lakke vaatava kaameranurga ja pildile jääva tausta osas. See tähendab, et teiste ja enda nägude ilmumine ekraanile kujutab omalaadset põnevusmängu ja pakub esialgu mängulist meelelahutust. Mõned korrad hiljem on kogemus suurem ja igaüks saab oma näo enam-vähem kaamerasilma fookusesse.

Paraku ei registreeri kaamera midagi muud nn sõnatu kommunikatsiooni jaoks olulist. Need on keha hoiak, sujuvad ja väikesed muutused ilmes ning intonatsioonis. Tehniliselt kaotavad andmevoo koormuse vähendamiseks pildist ja helist infot meedia edastamise protokollid. Heitlik sideühendus muudab suhtluse kõnelevate peade etenduseks. Tasahilju süveneb ebamugavus, ärevus ja isegi kerge agressiivsus.

Normaalses vestluses ei muuda inimesed oma suurust ja nad vaatavad sulle otsa. Videokõne puhul püütakse vaadata samuti vestluspartneri silmadesse. Paraku paistab teisel pool ekraani olijale, et vaadatakse temast mööda. Kaamerasilm, kuhu peaks vaatama, asub enamasti ekraani ülaservas. Juhul kui videolingis osaleb rohkem inimesi, hakkab meenutama pilt ekraanil jõllitavate nägude galeriid ja ee põhjustab väsimust. Ilmselt tekitab taoline ebaloomulik imelike inimeste rohkus ärevust ja stressi, kulutab energiat ning tekitab väsimust.

Väsinud loom ei ole välja lülitatud. Vähemalt esialgu on ta hoopiski kergelt ärrituv ja impulsiivne. Looduses ellujäämiseks oluline bioloogiline programm kaitses pärast pikka põgenemist enda ohvriks jäämist või rünnati ise pika ja väsitava tagaajamise järel saaklooma. Nüüd ollakse põrnitsevatest inimestest ümbritsetuna krooniliselt stressis ja järsku hüppab ekraani keskele kõvema häälega teistest kordades suurem nägu. Ootamatult lähedalt nähtav nägu on seostunud enamasti ohuga. Seejuures meenutavad nägude paraadil kõik koos ja igaüks eraldi, et olukord ongi halb.

Arusaadavalt ei kuku keegi toolilt maha, kui ekraanile ilmub rääkiva direktori või äripartneri nägu. Nii palju suudab igaüks end kontrollida. Küll aga reageerib olukorrale kasvõi õige vähe meie ürgne kaitsereaktsioon, paisates vereringesse stressireaktsiooni juhtivaid virgatsaineid. Ei tasu unustada, et kodusest elust hoolimata praktiliselt vintsutab kõiki töö ja elukorralduse muutus, muret kasvatavad uudised majandusest ja üleüldine teadmatus haiguse riskist. Kuu aega sama tantsu ei saa mööduda jälgi jätmata.

Isepäinis huvitav probleem on oma näoga. See ei paista ekraanil just kõige paremana. Tegelikult pole näol rohkem viga kui teiste omadel, aga just selles ongi iva. See on kritiseeritav. Kui kritiseerid alateadlikult teiste liikuvate nägudega pilte, arvestad alateadvuses, et lasketiirus on ka sinu sihverplaat. Paljud inimesed räägivad ekraanil oma näo nägemise stressist, mille üks ilming on videokaamera väljalülitamine. Iga kord ei saa seda teha ja stress vaid süveneb.

Nõnda räägitakse hoiatavalt Zoomi- ja videokonverentsi-väsimusest. On põhjust oletada, et inimestes kasvab tõrjuv tundlikkus siledalt, kahemõõtmeliselt pinnalt vaatavate nägude vastu. Võimalik, et nad teevad endast vähem selfisid, kuna ei taha näha ka teiste omi ja nad ei peatu peegli ees peegelpildiga kohtumiseks.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: "Portaal"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: