Eesti teadus sipleb juba aastaid alarahastatuses. Teadlased elavad projektist projektini ja kindlus järgmise viie või isegi lähima paari aasta suhtes puudub, vahendas "Aktuaalne kaamera. Nädal".

"Tegelikult on kogu Tartu ja ilmselt ka Tallinn täis selliseid laboreid, kus on kallid Euroopa Liidu raha eest ostetud seadmed, sisustus, majad ehitatud, aga inimesi ei ole. Kui ka siin laboris ringi vaadata, siis mujal maailmas oleksid selliste masinate taga järjekorrad, et millal saab neid kasutada, mis tööd teha, aga meil seisavad ja tolmuvad. See on täiesti kasutamata potentsiaal praegu ja raisatud potentsiaal. Ja see tulebki sellest, et praegu on väga raske üles ehitada oma töörühma. Kui ka grandiprojektiga õnnestub rahastus saada, siis see on hästi ebastabiilne, see on teada, et see on ainult heal juhul viieks aastaks ja siis need töörühmad tavaliselt lagunevad," selgitas Tartu ülikooli loomaökoloogia teadur, Eesti noorte teaduste akadeemia liige Tuul Sepp.

Alarahastatud teadlased on vee peal püsimiseks sunnitud kohati välja mõtlema üsna loomingulisi nippe.

"Olen kuulnud ka selliseid lugusid, kus neid grantide vaheauke üritatakse täita lapse ajastamisega, et vanemahüvitis täidaks siis selle augu. Igasuguseid leidlikke lahendusi, ettevõtlusega rahastatakse oma teadustööd, tehakse lihtsalt tudengite juhendamist hobikorras juba ette teades, et raha selleks ei ole. Ja need lood, mida ma olen kogunud, ei ole selliste äpude teadlaste hulgast, need on nende teadlaste hulgast, keda peetakse Eesti noorte teadlaste eliidiks või kõige tublimateks teadlasteks. See ebakindlus on lihtsalt nii suur," rääkis Sepp.

Teadusprojektidele raha taotlemisel on tihe konkurentsisõel. Tihti saab rahastuse vaid kümnendik kõigist toetusele esitatud projektidest ning needki vaid osaliselt.

"Seda on natuke masendav öelda, aga teaduses on olukord niisugune, et väga vähe on selliseid võimalusi - praktiliselt ei ole viimasel ajal -, kus peaaegu kindla peale saaks või isegi 50/50 oleks see tõenäosus. Teadlane töötab nagu ettevõtja projektiturul ja sõltub töörühma juhi võimekusest, kas järgmistel mõne aasta pärast on leib laual või ei ole," rääkis Tartu ülikooli füüsika instituudi vanemteadur, Erakonda Eestimaa Rohelised kuuluv Marko Kaasik.

"Mitmel alal on Eesti teadlased maailma täielikud tipud ja et tegelikult seda perspektiivi panna, seda ei ole. Miskipärast arvatakse, et seda peaks tegema nagu tasuta kuidagi," arutles Eesti maaülikooli taimefüsioloogia professor Ülo Niinemets.

Nii mõnedki on just sellise ebastabiilsuse tõttu otsustanud teadlasekarjäärist raske südamega loobuda.

Vahetult enne jõule leppisid erakonnad kokku, et järgmise kolme aasta jooksul peab teaduse rahastamine jõudma ühe protsendini sisemajanduse kogutoodangust (SKT) ning see tähendab, et teadusele tuleb lisaraha anda hinnanguliselt 47 miljonit eurot aastas.

Kolmapäeval jõudis teadus- ja arendusnõukogu otsuseni, et 40 protsenti jõuab otse teadlasteni, 40protsenti ettevõtluse teaduspõhiseks arendamiseks ja ülejäänu valdkondlike poliitikate, näiteks kaitseuuringute tarvis.

"Ma arvan, et praegusel hetkel, kui järgmisel aastal näiteks otsustavalt tõuseb investeering teadusele, siis see peaks minema otse ülikoolidele ja ilmselt Eesti teadusagentuurile, sest seal on valmisolek olemas, et seda raha kasutada. On tohutu alafinantseerimine praegu ja see lihtsalt võimaldaks natukene hinge tõmmata. Ja siis edasi tuleks hakata vaatama, kuidas raha suunata," rääkis Niinemets.

"47 miljonit eurot on suurem kui kogu praegune grantfinantseerimine. Praegu on grantfinantseerimine umbes 40 miljonit eurot ja eelmisel aastal oli baasfinantseerimine umbes 28 miljonit eurot. Raha tuleb nii palju juurde, et kõik sellised akuutsed probleemid peaksid saama lahendatud ja veel palju asju saab tehtud. Aga kui me räägime sellest soovide summast, siis minu hinnangul jämedalt soovitakse ikkagi kaks korda rohkem veel," ütles haridusministeeriumi asekantsler Indrek Reimand.

"Ma ütleksin, et esialgu me ei peagi muretsema selle pärast, mida me selle lisanduva rahaga teeme. Meil on lihtsalt auk juba nii suur ja me teame, et need teadlased on olemas praegu veel, kes on piisavalt heal tasemel, et see raha hästi ära kasutada. Ja siis, kui me oleme selle augu täitnud, siis on aeg hakata mõtlema selle peale, et kuidas seda teist poolt ehk seda ettevõtluskoostööd samuti järele aidata," arutles Tuul Sepp.

Niisiis, kiiremad kriisid lahendab lisaraha ilmselt ära, kuid pikemas perspektiivis seisab Eesti teadusel ees veel palju murekohti, mis on eelkõige tingitud just senisest alarahastatusest.

"Pigem võib küsida, et kas meil on nii palju teadlasi, sest raha on kiiremini võimalik suurendada kui inimesi juurde kasvatada ja juurde tuua," tõdes Reimand.

"Kui ka Eestis jääks väheks see pealekasv, siis mina ei näe midagi selles halba, et me ka rahvusvaheliselt rohkem tuntud oleksime. Tingimused on meil tegelikult selleks suurepärased, kui vaadata meie hooneid, meie laboreid, vaadata kontoreid. Veider on lihtsalt see kontrast, kuidas siin ei ole inimesi, aga on tingimused ja mujal on inimesi üle, kes tegelikult on väga andekad ja kes meie riigile võiksid kasu tuua, kui me suudaksime neid siia meelitada," rääkis Sepp.