Soome teadlased uurisid aastatel 1731–1895 kirikuraamatutesse jäädvustatud perekondade elukäiku. Kokku leidus neis andmeid 5815 lapse saatuse kohta. Toonased perekonnad olid praegusest oluliselt suuremad – keskmiselt sai iga naine peaaegu kuus last.

Virpi Lumma Turu Ülikoolist leidis kolleegidega, et 50–75-aastase vanaemaga laste väljavaated näha pärast kaheaastaseks elamist ka viiendat eluaastat, olid surnud vanaemaga lastest 30 protsenti paremad. Enam kui 75-aastaste vanaemaga laste tõenäosus elada nii kaua oli aga 37 protsenti väiksem.

Töörühm kahtlustab, et isapoolsed vanaemad elasid enamasti laste vanematega samas majapidamises. Väetimaks muutudes vajasid nad lapselaste eest hoolitsemise asemel oma lähisugulaste aega ja tähelepanu. Teisisõnu, vanaemad hakkasid väikelastega konkureerima.

Teises töös uurisid Kanada teadlased St. Lawrence'i orus aastatel 1608–1799 sündinud laste ja vanaemade vahelisi suhteid. Perekondade suurus ja väikelaste suremus oli võrreldav Soome perekondadega. Erinevalt soomlastest liikusid aga uusasunikud orus rohkem ringi.

Patrick Bergeron leidis kolleegidega, et iga tütreid ja nende emasid lahutava saja kilomeetri kohta oli tütardel keskmiselt poolt last vähem. Samuti said rohkem lapsi ja suutsid hoida neid 15 eluaastani elus need naised, kelle ema oli esimese lapse saamise ajal elus. Positiivne mõju kadus niipea, kui tütreid ja emasid lahutas enam kui 350 kilomeetrit.

Teadlased nentisid samas, et tehtud tähelepanekud pidasid paika minevikus. Tänapäeval ei pruugiks nähtud eelistest menopausi tekkimiseks piisata. Naistel on vähem lapsi ja nad elavad oma emast kaugemal. Soome teadlaste sõnul oleks aga huvitav edasi uurida, kas vanaemade lähedus vähendab tänapäeval elavatel lastel näiteks erinevate vaimsete häirete tekkimise riski.

Samuti ei välista uuring, et menopaus võis tekkida mõnel muul põhjusel, isegi puhtalt juhuse tõttu. Menopausi tekkimise taga võisid olla ka mehed, eelistades sigimispartneritena noori naisi. Seetõttu kahanes vanemate naiste võimalus järglasi saada.