Doktoritöö: Eesti ühtne jäätmekogumissüsteem on ajale jalgu jäänud

Teaduslikult leiab üha enam kinnitust tõsiasi, et jäätmed on tänapäeval pigem ressurss, kui prügilasse saadetav rämps, sest neis leiduvatest kasutuskõlblikest materjalidest saab jäätmeid üha enam ja enam taaskasutada. Paraku aga ei toeta Eesti praegune prügikogumissüsteem jäätmete taaskasutamist.
Taaskasutuseks tuleks aga jäätmeid juba jäätmetekitaja juures koguda eelkõige jäätmeliigiti, et taaskasutusse suunatav oleks võimalikult "puhas" materjal. Sel teemal kaitses Tallinna Tehnikaülikoolis doktoritöö Monica Vilms "Jäätmekäitluse organiseerimine linnakeskustes, hajaasustusaladel ja väikesaartel ning selle mõju õhuheitmete tekkele".
Doktoritöö juhendaja, inseneriteaduskonna vee- ja keskkonnatehnika uurimisrühma juht, professor Enn Loigu selgitas, et praegu Eestis enamlevinud jäätmete nn ukselt-uksele kogumise süsteem liigipõhist jäätmekogumist kahjuks ei toeta. "Näiteks hajaasustusaladel, kus vahemaad on suured ja transpordikulu ühe tonni kogutud jäätmete kohta on niigi suur, teevad nn segajäätmed selle protsessi veelgi ebaökoloogilisemaks," sedastas Loigu
Doktoritöös uuriti kolme Eesti piirkonna jäätmete kogumislahendusi: tiheasustusalana Tallinna vanalinna ning hajaasustusaladena kümmet Eesti küla ja viit väikesaart. Välja selgitati iga piirkonna jäätmete kogumisele iseloomulikud kitsaskohad.
Tiheasustusala – Tallinna vanalinna – analüüsist ilmnes, et õhuheitmete vähendamiseks tuleks praegune EURO III nõuetele vastav jäätmeveok vahetada EURO V või kõrgema vastu.
Optimeerida tuleks kindlasti ka olemasolevaid veograafikuid, sest praegu sõidab prügiveok samal tänaval mitmel päeval, kuigi jäätmetekitajate juurest kogutakse jäätmeid vaid kord nädalas.
Veokite, müra ja heitgaaside vähendamiseks võiks tiheasustusalale rajada hoopis pneumaatilise jäätmete kogumise süsteemi ehk maa-alused prügitorud, mis imevad prügi kokku suurematesse mahutitesse.
Küladesse jäätmekogumispunktid
Hajaasustusaladel ehk maapiirkondades peab aga jäätmeveok kulutama palju aega ja läbima palju kilomeetreid, et koguda suhteliselt väike kogus jäätmeid. Kui neis piirkondades kasutada jäätmekogumispunkte, vähendaks see oluliselt müra ja heitgaaside kogust.
Neisse kogumispunktidesse saavad inimesed tuua oma jäätmed ise, ühildades selle teekonna oma igapäevaste vajadustega töölesõidu või poeskäiguga.
Jäätmekogumispunktid külades võimaldaksid jäätmeid koguda ka liigiti. Just see kogumisviis on praegu külaelanikel raskendatud, kuna liigiti kogumislahendused asuvad elamutest liiga kaugel või on teise kohaliku omavalitsuse (KOV) territooriumil. See aga tähendab, et teise KOV-i elanikelt ei võeta vastu jäätmeid tasuta.
Saarte prügiprobleem: turistid
Väikesaartel aga pole suurim probleem mitte jäätmete kogumine elanikelt, vaid saart külastavatelt turistidelt. Väikesaartel on püsielanikke vähe ja nende puhul on probleem selles, kuidas transportida hooajaliselt tekkivat prügi mandrile, kuna see on majanduslikult kulukas.
Kui lähtuda põhimõttest "saastaja maksab", peaksid turistid vastutama enda jäätmete eest ning üks võimalik lahendus saaks olla jäätmemaks, mis oleks ühildatud näiteks laeva sõidupileti või sadamamaksuga.
"Ühe lahendusena pakume välja ka riiklikku üldist jäätmemaksu sisseseadmist. Sellise ühtse jäätmemaksu olemasolu võiks lahendada hetkel levinud probleemi, kus ühe KOV-i elanik ei saa kasutada teise KOV-i territooriumil asuvat jäätmejaama. Või olukorra tiheasustusalal, kus niigi kitsas hoovis on mitu konteinerit samale jäätmeliigile, kuna konteinerite omanikud on erinevad," selgitas professor Loigu.
Jäätmete liigiti kogumise ja erinevate kogumisvõimaluste tutvustamiseks tuleb kindlasti tegeleda ka jäätmetekitajate keskkonnaalase harimisega, leitakse doktoritöös.
"Jõudsime järeldusele, et igale piirkonnale tuleb jäätmekogumise lahendust pakkudes arvestada selle piirkonna eripäraga." Alternatiivina praegusele kogumissüsteemile tuleks leida ka muid, ökoloogilisemaid lahendusi, mis pakuksid rohkem võimalusi jäätmete liigitatult kogumiseks suurendades sellega nende taaskasutamise tõhusust.
Monica Vilmsi doktoritööd juhendasid Tallinna Tehnikaülikooli professor Enn Loigu ja dotsent Viktoria Voronova. Oponendid olid professorid Andrius Plepys (Lundi Ülikool, Rootsi) ja Ruta Bendere (Läti Ülikool).
Toimetaja: Marju Himma