Kuidas seadustada 5500 tonni kosmoseprügi koristamist? ({{commentsTotal}})

Maa orbiidil tiirleb ligikaudu 670 000 kosmoseprügi tükki, mille läbimõõt ületab ühte sentimeetrit.
Maa orbiidil tiirleb ligikaudu 670 000 kosmoseprügi tükki, mille läbimõõt ületab ühte sentimeetrit. Autor/allikas: TU Braunschweig

Möödunud kuul toimus järjekordne Maailmakoristuspäev, kus tegusamad võtsid ette tänuväärse ülesande Maa puhtamaks teha. Selle valguses kirjutab Tartu Ülikooli infotehnoloogiaõiguse magister ja Advokaadibüroo LEXTAL advokaat Henri Ratnik, et prügist pole puutumata ka kosmos. Ta arutleb, kuidas kosmosekoristust reguleerida ja seadustada.

Kosmoses on umbes 5500 tonni jagu objekte, mille on loonud inimene ja mis on nüüdseks kasutuks muutunud. Nendeks on näiteks kosmoselennuks tarvilike rakettide kehad, kasutuseta jäänud satelliidid või objektide omavahelistest kokkupõrgetest tekkinud tükid.

Mida enam kosmosesse prügi tekib, seda suurem on tõenäosus, et kasutuseta jäänud objektid põrkuvad ja purustavad ka töötavaid satelliite. Kosmoseprügi hulga pidev kasv võib lõpuks viia olukorrani, kus kokkupõrked on vältimatud ning uute satelliitide saatmine kosmosesse muutub tarbetuks, kirjutab ka McGilli Ülikoolis õhu- ja kosmoseõigusega tegelev Joyeeta Chatterjee.

Teadlased on probleemiga kursis ja juba tegutsema asunud. Näiteks kasutati ka Eesti esimesel satelliidil ESTCube-1 süsteemi nimega plasmapidur, mille eesmärk oli uurida võimalusi kosmoseprügi vähendamiseks.

Kuna juba tehakse jõupingutusi probleemile lahenduste leidmiseks, on asjakohane vaadata seda kõike õiguse poolelt: kuidas on reguleeritud kosmoseprügi koristamine ja mis on sellega seonduvad õiguslikud probleemid?

Maal tekkivate jäätmete käitlemine on õiguslikust vaatevinklist üsna põhjalikult reguleeritud. Ennekõike juhindutakse selle juures nii 'keskkonnaohu vältimise' kui ka 'saastaja maksab' põhimõttest. See tähendab, et esmalt proovitakse reostust vältida, ent kui see ikkagi juhtub, tuleb kahju vähendamise või heastamisega seotud kulud kanda keskkonnakahju põhjustajal.

Nimetatud põhimõtted kosmoses "lendleva" prügi koristamisele ei kohaldu.

Kuigi riigid on sõlminud kosmose kasutamisega seonduvalt mitmeid rahvusvahelisi lepinguid (näiteks avakosmoseleping – ingl Outer Space Treaty), siis mitte ükski neist ei keela kasutute objektide kosmosesse jätmist – see tähendab kosmoseprügi tekitamist – ega kohusta kosmost koristama (viimast on kinnitanud ka New Yorki advokaat T. G. Nelson).

Minu ettepanek on rakendada olemasolevaid keskkonnaõiguse põhimõtteid ka kosmoseprügi puhul.

Kosmoseprügi teke on vältimatu, sest me tahame nii praegu kui ka tulevikus saata kosmosesse erinevaid objekte, sh satelliite. 'Saastaja maksab' põhimõtte rakendamiseks võiks aga iga kosmosesse saadetava objekti pealt koguda näiteks lõivu, mis suunatakse kosmoseprügi koristamise võimalikkuse uurimisse ning hiljem koristustegevuse enda rahastamiseks.

Kosmoseprügi vajab definitsiooni

Kosmoseprügi tekke ja koristamisega seonduvad probleemid ei lõppe aga ainuüksi rahastamisallikate leidmisega.

Üks peamine probleem seisneb selles, et kuigi mõistet 'kosmoseprügi' (ingl space debris) on erialakirjanduses kasutatud rohkesti, pole õigusmõistena seda üheski riikidele siduvas aktis defineeritud.

Ent iga loodava regulatsiooni esimeseks ja väga oluliseks sammuks on reguleeritavale esemele mõiste loomine ja selle määratlemine. Nii on vaja kõigepealt kosmoseprügi definitsioon luua ja lahti seletada mõnes siduva iseloomuga instrumendis. Vastasel juhul puudub fikseeritud seadusjõuga ühtne arusaam, mis asi kosmoseprügi on ja millal seda reguleerivaid norme rakendama peab.

Rahvusvahelisest kosmoseõigusest võib siiski leida kosmoseobjekti definitsiooni. Avakosmose lepingu artiklites 7 ja 8 on kosmoseobjekt määratletud kui objekt, mis on saadetud avakosmosesse. Nimetatud definitsioon on aga liialt lai, hõlmates muu hulgas ka funktsioneerivaid satelliite ning teisi kasutuses olevaid objekte.

Ka kosmoseprügi mõistet ennast on püütud määratleda. Näiteks ÜRO avakosmose rahumeelse kasutamise komitee juhiste kohaselt on kosmoseprügi kõik inimtegevuse tulemusena valmistatud mitte töökorras olevad objektid (k.a nende detailid ja osad), mis on Maa orbiidil või taassisenemas atmosfääri. Kahjuks esineb see määratlus riikidele mittesiduvas dokumendis, mistõttu ei saa me ühise arusaama kindlaksmääramisel sellest juhinduda.

Minu hinnangul on ÜRO juhistes toodu kosmoseprügi definitsiooni sobilik, sest see toob kosmoseobjektide ja kosmoseprügi juurde selge vaheteo: ühed on töökorras ja teised mitte. Siiski, nagu juba öeldud, peab antud definitsiooni sätestama ka mõnes õiguslikult siduvas lepingus, mille iseloom pole vaid soovituslikku laadi.

Kellele prügi kuulub?

Veel üks terav õiguslik probleem, mis takistab suuremahulist maailmaruumi koristamist, seisneb kosmoses "lendleva" prügi omandiõiguses.

Nimelt sedastab avakosmoselepingu artikkel 8, et kosmoses oleva objekti omand kuulub vastavale riigile, kes selle sinna läkitas. Seega on kõik kosmoses olevad objektid jätkuvalt vastava riigi omandis, olenemata sellest, kas objekt veel töötab või mitte.

Eeltoodust johtub, et ilma objekti omanikuks oleva riigi nõusolekuta ei ole võimalik korraldada selle koristamist – samale järeldusele on jõudnud ka kosmoseõigusega tegelev advokaat Micheal Listner.

Sealjuures tuleb silmas pidada, et kuna rahvusvahelise kosmoseõiguse kohaselt peetakse eraldiseisvateks kosmose objektideks ka objektidest eraldunud tükke ja komponente (näiteks kui objekt osales kokkupõrkes teisega), tuleb kõikide nende puhul esmalt omanikuks olev riik või isik identifitseerida. See võib aga väiksemate tükkide puhul osutada keerukaks või pea võimatuks.

Arvan, et eeltoodu valguses peaksime rahvusvaheliselt kokku leppima, et kui kosmoseobjektist saab kosmoseprügi – see tähendab, et kosmoseobjekt ei täida enam ülesannet, milleks ta mõeldud oli – kaob temalt omandiõigus. Nii ei peaks selle koristamiseks ka omanikult nõusolekut küsima.

Seega võib eelnevat kokkuvõttes leida, et kosmoseprügi koristamist reguleeriv süsteem on veel lapsekingades. Olukorra parandamiseks tuleb rahvusvahelisel tasandil jõuda lepinguni, mis vähemasti adresseeriks eelpool kirjeldatud probleeme ja pakuks lahendused. Selliselt on võimalik luua kosmose koristamiseks vajalik õiguslik raamistik ja kosmosereostust vähendada.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu Ülikool



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: