Tiangong-1 saadeti orbiidile 2011. aasta septembris. Esialgse plaani kohaselt soovisid hiinlased selle kontrollitult Maa atmosfääri kukutada kaks aastat hiljem, kuid missiooni otsustati pikendada.

2016. aasta märtsis teatas riigi kosmoseagentuur, et jaam ei reageeri enam juhtmiskeskusest saadetud käsklustele. Sellega kadus võimalus mõjutada põtkuritega tulevikus seda, kuhu ja millal selle rusud kukuvad. Teada oli vaid, et need langevad 42,7 põhja- ja lõunalaiuse vahele millalgi 2017. aasta lõpus. Hilisemad ennustused lükkasid selle toimumisaega edasi paari kuu võrra.

Muu hulgas suurte kiiruste, atmosfääri ülaosa eripärade ja kosmoseilma tõttu polnud võimalik aga isegi vähem kui tund enne ennustada, millal ja kus satub kosmosejaam atmosfääri ülakihtidesse.

Tiangong-1 orbiidil silma peal hoidnud USA kaitseministeeriumi teatel langes kosmosejaam viimaks Maa atmosfääri Vaikse ookeani lõunaosa kohal 2. aprillil Eesti aja järgi kella 3.16 paiku. Hiina uudisteagentuur Xinhua kinnitas teadet. Täpsustuse kohaselt põles jaam ära pigem ookeani keskosa kohal, Tahitist kirdes.

NW of Tahiti - it managed to miss the 'spacecraft graveyard' which is further south! pic.twitter.com/Sj4e42O7Dc

— Jonathan McDowell (@planet4589) April 2, 2018

Oht oli väike
Võimalust jaama rusudega pihta saada hinnati juba algusest peale üliväikeseks – ühele ühest kuni 300 triljonist. Näiteks aasta jooksul välguga pihta saamine on umbes 10 000 korda tõenäolisem. Kuigi kosmosejaam oli koolibussi mõõtu ja selle mass ulatus 7,5–8,5 tonnini, põles sellest suurem osa – kui mitte kõik ära – Maa atmosfääris. 

Kosmosest maale langevad objektid liiguvad sedavõrd kiiresti, et nende ette jäävad õhu molekulid ei jõua nende eest ära liikuda. Kasvava rõhu tõttu tõuseb temperatuur. Sellest piisab õhu ioonideks lahutamiseks. Tekkiv plasma sulatab omakorda metalli ja kosmosejaam laguneb väikesteks tükkideks.

Mida kergemad on tükid, seda tõenäolisemalt need maale jõuavad. Nende liikumiskiirus väheneb jõudsamalt ja seda vähem need aeglustumise järel sulavad. Teisalt võivad ookeanipinnani jõuda ka tihedamad, kõrgema sulamistemperatuuriga materjalist valmistatud suuremad rusutükid. Hiina kosmosejaama ehitusel kasutatud materjalide kohta puuduvad täpsed andmed.

Ettevõtte Aerospace Corporation eelnevalt avaldatud arvutuste kohaselt laotusid kuumust trotsinud tükid laiali 140 000 ruutkilomeetrisele alale. Euroopa Kosmoseagentuur märkis, et iga kuu Maa atmosfääris ära 3–4 võrreldava massiga satelliiti.

Pilk ajalukku
Imeväike võimalus ei ole siiski absoluutne garantii. Teadaolevalt on kosmoseprügiga pihta saanud maailmas üks inimene – 1997. aasta jaanuaris tabas Ameerika Ühendriikides elavat Lottie Williams Delta II kanderaketilt pärit väike rusutükk. Naine jäi ellu.

Lisaks peljati, et Hiina kosmosejaama tükid on puutunud kokku hüdrasiiniga. Raketikütus on inimestele väga mürgine ja söövitav ning oleks seadnud sellega ohtu kosmosejaama jäänuseid puudutanud inimeste elu. Rahvusvahelise õiguse järgi ei tohiks teiste riikide kosmoseprügi niigi puudutada. Rusud kuuluvad kosmoseaparaadi üles lennutanud riigile.

Tiangong-1 polnud samas kaugeltki suurim inimtekkeline objekt, mis kunagi Maale langenud. Näiteks ulatus Ameerika Ühendriikide kosmosejaama Skylab mass 85 tonnini. Osa 1979. aastal maale langenud suuremates trusutükkidest tabasid Austraalia loodeosa. 1991. aastal langes tagasi Maale Nõukogude Liidu orbitaaljaam Saljut-7 üheskoos kosmoselaevaga Kosmos-1686. Kokku ulatus nende mass 44 tonnini. Ligikaudu 140 tonni raskune MIR kukutati seevastu kontrollitult Vaiksesse ookeani.

Uue kosmosehiiu tõus
Tiangong-1 parandas ühtaegu Hiina kui kosmoseriigi prestiiži ja pakkus platvormi orbiidil pikemalt elamiseks tarvilike tehnoloogiate katsetamiseks. Jaamaga põkkus ühe korra mehitamata kosmoselaev Shenzhou. Taikonaudid külastasid Tiangong-1 lühiajaliselt kaks korda.

Esimesel korral veetis Hiina esimene naistaikonaut Liu Yang jaamas 11 päeva. Teisel korral tegid Tiangong-1 pardal 13 päeva jooksul teaduseksperimente ja -vaatlusi kolm taikonauti. Muu hulgas tõestati lendudega võimekust põkkuda kosmosejaamaga nii automatiseeritult kui ka käsijuhtimisel.

2016. aasta septembris saatis Hiina orbiidile teise väikest mõõtu kosmosejaama – Tiangong-2. Samal aastal külastas seda kolm taikonauti. Sellest ajast saadik on täiendatud korra selle kütusevarusid. Isegi madalal Maa orbiidil leidub piisavalt õhu molekule, et vähendada pikema aja jooksul jaama liikumiskiirust. Selle atmosfääris ära põlemise vältimiseks tuleb selle orbiiti aeg-ajalt tõsta.

Sarnaselt Tiangong-1'le kasutatakse Tiangong-2 tehnoloogiate testimiseks. Esimest pikema elueaga orbitaaljaamas saavad taikonaudid kava kohaselt elada alates 2022. aastast.