„Kosmosel on Maa orbiidil selline omapära, et kui saata satelliit sinna ülesse, siis vähegi kõrgemale minnes ta sealt ise alla ei tule. Kui, siis võib-olla tuhandete aastate pärast. Kui on natukene madalamal, kus atmosfääri osakesi ikka on, mis pidurdavad, siis satelliit aeglustub ja kukub alla,“ selgitas Noorma saates „Terevisioon“. Seetõttu tiirleb Maa ümber praegu ligikaudu miljon väikest ja suuremat prügitükikest.

Kosmoseprügi probleemi illustreerimiseks kasutatavad videod ja pildid kipuvad probleemi ulatusega aga tihti liialdama. „See pilt näeb kole välja ainult sellepärast, et iga punkt, millega kosmoseprügitükki tähistatakse, oleks Maaga õigesse perspektiivi pannes läbimõõdus 10–100 kilomeetrit. Tegelik läbimõõt on mõned sentimeetrid kuni mõned meetrid,“ selgitas dotsent. Kui laduda need ritta Maa-lähedal ekvatoriaalsel orbiidil, näeks 25 kilomeetri kohta vaid ühte prügitükki.

Samas nentis Noorma, et kosmoseprügi peale tuleb sellegipoolest mõelda. Tükkide liikumiskiirus ulatub 8 km/s. Kokkupõrkel „on sama tunne, kui seisaks mahalaskmisjao ees ja sinu pihta lastaks korraga 12 000 püssikuuli. Samasugune energia vallanduks sellisest paugust, sest kiirused on nii suured,“ tõi dotsent paralleeli.

Praeguse seisuga on olukord tema hinnangul aga kontrolli all. Teadaolevalt on toimunud vaid viis satelliitide omavahelist kokkupõrget.

„Kõige hullem oleks, kui rahvusvaheline kosmosejaam, kus on inimesed peal, saaks pihta näiteks mõne kuupsatelliidiga. See tekitaks totaalse katastroofi. Inimesed saaks kindlasti surma kõik seal ISS-i peal. Õnneks ei ole midagi sellist juhtunud,“ nentis Noorma. Õnneks suudetakse määrata suuremate prügitükkide trajektoori orbiidilt suure täpsusega ja kosmosejaama on võimalik liigutada.

Väiksemate tükikeste eest kaitseb astro- ja kosmonaute tankisoomusele sarnanev kaitsekate. Sellegipoolest nentis dotsent, et „on ainult aja küsimus, kui ISS millegagi tõsiselt pihta saab“.

Noorma rõhutas, et kosmoseprügi tekkimine on vältimatu: „see on kõik tagajärg, mis kaasneb sellega, et on vaja teha midagi väga kasulikku“. Riske on võimalik aga maandada. Nõnda disainivad suuremad kosmoseriigid oma satelliite juba praegu viisil, et need põleksid Maa atmosfääris ära hiljemalt 25 aastat pärast nende orbiidile saatmist.

„Ma ei saa öelda, et kõik maailma riigid seda jälgiks, aga see põhimõte on. ESA raketiga ei saa saata kosmosesse missiooni, kus pole läbi arvutatud, et see 25 aastaga alla tuleks,“ kinnitas dotsent. Sama kehtib ka 2015. aasta alguses töö lõpetanud ESTCube-1 kohta.

Kõige vanem endiselt orbiidil asuv inimloodud objekt – satelliit Vanguard 1 – tähistas 17. märtsil oma 60 aasta juubelit.