"Tagantjärgi tarkus on täppisteadus, aga oleksin soovitanud tellida natukene väiksemad laevad. Seda hästi muuta ei saa. Nüüd ei jää muud üle, kui pea iga aasta peaks sealt käima süvendajaga üle. [...] Oleks mõistlik," laiendas Soomere saates "Ringvaade". Õnneks satuvad kanalisse lahtised setted – kruus, muda ja kivikesed. Sisuliselt on need vaja seal lihtsalt n-ö üles korjata. Kuid ei saa salata, et ka selleks kulub raha.

Akadeemik viitas, et tegu pole maailmas ainulaadse probleemiga. Näiteks on sadamates küllaltki tavaline, et laevade vindid kuhjavad setteid ühest kohast teise. Kui kivid ühte kohta kokku satuvad, ongi ühel hetkel tulemuseks kõrgendik, kust laevad üle ei pääse. Paraku ei teata, kuidas põhjasetted antud juhul selle tõttu liiguvad.

Kanali sügavust mõjutavad peale selle veel mitmed teised tegurid. "Me päris täpselt ei tea, kui palju kanali servadest neid kive ja kruusa mingil aastal sinna alla põhja kukub. Seda põhjustavad lained, hoovused, tormid. Tormid on igal aastal erinevad. Hoovuste tugevus on ka igal aastal erinev," loetles Soomere. Teisisõnu, ühel aastal nähtu põhjal ei saa ennustada, kas kanalit on tarvis teisel aastal süvendada.

Igal juhul on kindel, et kaldpinnal liiguvad setted ikka pikapeale allapoole. "Merre kraavi kaevamine on üldiselt üks tulutu tegevus, aga vahest peab seda harrastama. Enamus sadamatest maailmas ei pääse, et tuleb läbi teatud kanali sõita," tõdes akadeemik.

Eesti asukoha tõttu on paratamatu, et madala veetaseme mõjuga tuleb aastas rinda pista vähemalt nädala. "Läänemeri on Atlandi ookeaniga ühendatud ainult läbi suhteliselt kitsaste ja madalate Taani väinade. [..] Kui meil puhuvad pikka aega ida- ja kirdetuuled, siis nad viivad vee välja Läänemerest või siis vähemalt Taani väinade poole kaldu. See protsess, vee madalaks minemine, on suhteliselt aeglane," sõnas Soomere. Tavaliselt võtab see aega mõned päevad.

Positiivsest küljest võiks olla olukord Hiiumaa ja mandri vahel veel palju hullem. Näiteks on olnud veetase Pärnu jõe ja Daugava suudmes kohati 1,3 meetrit alla pikaajalise keskmise. Väinameres jääb see 40–60 sentimeetri vahele.

Soomere märkis, et taoliste olukordade tekkimist suudavad teadlased ette näha juba küllaltki hästi. "Niipea kui me teame, kust puhub tuul ja kus on madalrõhkkonnad, on võimalik päris täpselt nädala jagu ette arvutada, mida teeb meri, üsna täpselt neli päeva ja viie sentimeetrise täpsusega kaks päeva," laiendas akadeemik.

Kanalit süvendama hakates ei tohi aga Soomere sõnul ära unustada mereelustikku. Süvendamisega paistakse merepõhjast üles peeni setteid, mis kanduvad kanalist kaugemale. "Kui see muda ja peened fraktsioonid settivad kalamarjale, siis mari ei saa hapnikku ja lämbub," selgitas mereteadlane. Mõnel aastaajal pole mõistlik seetõttu kanali kallale minna.

Soomere tõi välja, et pikemaajalise lahendusena võib muidugi oodata umbes 3000 aastat. "Kui kliimasoojenemist ei tule, siis me saaksime (Hiiumaale) peaaegu kuiva jalaga minna. Meie silmad seda kahjuks ei näe," möönis akadeemik.