Suur osa meeste viljakusprobleemidest saab alguse juba emaüsas
Kui ema suitsetab raseduse esimese kümne nädala jooksul, siis tema poja munandimaht ja viljakus väheneb veerandi ning testosteroonitase viiendiku jagu, selgitab Tartu Ülikooli kliinikumi adroloogiakeskuse juht Margus Punab märtsi-aprilli Horisondis ilmunud intervjuus.
Suurem osa meeste viljakusega seotud probleemidest saavad tegelikult alguse juba emaüsas olevast keskkonnast.
Inimese arengus on kolm kõige kriitilisemat perioodi, mis tuleb võimalikult hästi üle elada: esmalt üsasisene periood, mil areng on kõige intensiivsem, järgnevalt esimene eluaasta ja lõpuks puberteet. Nendel perioodidel on kõikvõimalike negatiivsete tegurite mõju võimendunud mitmekordselt, eriti loote puhul.
"Oleme Põhja- ja Baltimaade androloogide uurimisgrupis esimesena näidanud, et kui ema suitsetab raseduse esimese kümne nädala jooksul, siis tema poja munandimaht ja viljakus väheneb veerandi ning testosteroonitase viiendiku jagu."
Sisuliselt lõikab ema vaid ühe teguriga lapse kompensatsioonireservist 20 protsenti maha. Ja ma ei usu, et see mõju avaldub üksnes munanditel – tõenäoliselt kannatab kogu lapse organism.
"Viljatus ja seda põhjustavad haigused on meil, androloogidel, teema number üks," nendib Punab.
Viljatus ei küsi vanust
Näiteks eesnäärmepõletik, mis on Eestis tõsine probleem, põhjustab ka viljatust. Kõige noorem eesnäärmepõletikuga patsient on mul olnud 15- ja kõige vanem 91-aastane. See haigus ei sõltu sugugi vanusest.
Kui eesnäärmepõletikuga mehi on Eestis keskmiselt 17–19 protsenti, siis viljatute hulgas on neid 20–30 protsenti. Suure osa positiivsetest viljatuse ravitulemustest saame just põletike eduka raviga.
Meeste viljakuse vähenemisega käivad kaasas nii munandivähi, kusiti arenguanomaaliate ja munandi laskumishäire esinemissageduse tõus kui ka meessuguhormoonide langus. USA-s on uuringud näidanud, et iga järgneva põlvkonna meeste testosteroonitase võib samas vanuserühmas olla eelneva omast 30 protsenti madalam.
See on väga kiire trend, mis mõjutab meeste bioloogiat, aga suure tõenäosusega ka ühiskonda.
Viljakuse langus hoogustas androloogia arengut
Androloogiat poleks olemas, kui meeste viljakus poleks aastail 1930–1990 arenenud riikides väga kiiresti langenud.
Esimeste, 1880–1930 tehtud uuringute järgi oli meestest väheviljakaid 1–2 protsenti. Samas on viimased uuringud Taanis näidanud, et 40–50 protsenti sealsetest poistest jõuab meheikka oluliselt vähenenud viljakusega. Ehk siis
Eesti meeste ihuhädadest, tervisekäitumisest, aga ka meestest kui õrnemast sugupoolest saab pikemalt lugeda varakevadisest Horisondist.
Toimetaja: Marju Himma