Teadaolevalt käis esimesena idee suveajale üleminekust välja Benjamin Franklin 1784. aastal, lootes sellega säästa väärtuslikke küünlaid. Tehisvalguse arvelt saadav kokkuhoid peaks olema üheks peamiseks majanduslikuks kasuks ka tänapäeval.

"Taotlus on olnud esialgu hoida energiat kokku. See energiasääst just valguse arvelt on olnud [...] USA-s 0,5 protsenti, Suurbritannias 0,3 protsenti, Norras ja Rootsis kuni üks protsent," selgitas Zernand-Vilson saates "Terevisioon". Teisisõnu on mõju väike.

Lisaks pärinevad viimased uuringud 2007–2008. aastast – enne nüüdisaegsete leedlampide laiema levikut. Praegu võiks olla mõnes riigis mõju hoopis negatiivne. "Negatiivset mõju on toodud välja ka Ameerikas, kus tuli mõnes kohas suveajale ülemineku tõttu hommikul kütta, kui inimesed üles ärkasid ja päeval palaval ajal töötades tuli jahutada," laiendas lektor.

Võrreldes esimese maailmasõja aegse ajaga on muutunud ka inimeste töö iseloom. Inimesed ei tööta enam väljas vaid üha enam sisetingimustes.

Teise positiivse mõjuna on välja toodud majanduse elavnemine. "Kui päevavalgust on kauem ka pärast tööaega veel, siis nad kulutavad meelelahutuse peale. On toodud välja, et näiteks golfiklubid on sellest võitnud, et kauem mängitakse," märkis Zernand-Vilson.

Sellele leidub aga kohe ka vastuargument. Kuigi ettevõtted võivad lisakulutustest tõepoolest võita, säästavad majapidamised selle arvelt vähem. Lisaks kasutatakse õhtuste kiirete ostude tegemiseks üsna tihti autot. See tähendab taas täiendavat kütusekulu.

Nõnda võib olla lektori sõnul näitega esimese maailmasõja ajal tehtud emotsionaalsest otsustest, mille otstarbekus viimaks kahtlema hakatakse. Sama tulevik võib oodata tema hinnangul kaheksatunniseid tööpäevi.

"Keegi kunagi kehtestas, aga praegusel hetkel mõtleme-arvame, miks seda tehti. Sellel ajal selles keskkonnas toimis see võib-olla hästi, sellel oli mõte, aga keskkond ja olud muutuvad nii palju, et me peaksime ikka vaatama ümber neid asju," mõtiskles Zernand-Vilson.