100 sekundi video: Kella keeramine rikub mitme nädala elurütmi ({{commentsTotal}})

Suveaeg on kasutusel põhjendusega hoida kokku energiat. Samal ajal aga tähendab see tunniajane ajaga mängimine olulist kadu inimeste töö tõhususes. Tartu ülikooli Eesti geenivaramu teadur Maris Teder-Laving selgitab, miks mõned elavad kellakeeramise üle kergemalt, teised raskemalt.

Kella peavad keerama inimesed rohkem kui 70 riigis. Seda teeb enamus osariikidest USA-s ja Kanadas, Suurbritannia, suur osa Euroopa Liidu riikidest ja osaliselt Austraalia. Kurioosne on veel see, et riigid ei keera kella sugugi mitte ühel kindlal päeval. Kanadas keerati kella juba 8. märtsil ja Egiptuses keeratakse alles 24. aprillil. Lõunapoolkeral, mis läheb praegu üle talveajale, keerati Fidžil kella juba 18. jaanuaril. Kõige hiljem liitub talveajaga 26. aprillil Tšiili.

Peamiseks suveaja kasutuselevõtu põhjenduseks on sellest loodetav energia kokkuhoid, kuna nihutame oma päevased tegevused maksimaalselt valgesse aega. Loodeti ka inimeste füüsilise heaolu suurenemisele seoses võimalusele veeta pärast tööd rohkem aega vabas õhus. Nii esitas seda ideed esimest korda Benjamin Franklin 1784. aastal essees. Siiski läks veidi aega, enne kui suveaeg kehtestati: see toimis mitmetes Euroopa riikides nii esimese kui ka teise maailmasõja ajal, kui energia kokkuhoid oli tõsine argument.

Kronotüüp kella ei tunne

Siiski aktiveerub paljudes riikides igal kevadel debatt selle üle, kas suveajale üleminek on õigustatud. See näitab, et ülemineku mõju on erinevatele inimestele erinev: paljudele on see vastuvõetamatu, teistel on üsna ükskõik, ja kolmandad tervitavad seda rõõmuga. Millest lahkheli tuleneb? Teame, et inimesed jagunevad oma päevase aktiivsusperioodi eelistuse ehk nn kronotüübi alusel varajasteks kronotüüpideks, st hommikuinimesteks ehk lõokesteks, hilisteks kronotüüpideks ehk õhtuinimesteks ehk öökullideks ja vahepealseteks.

Kronotüüp on arvatavalt ligi 50 protsendi ulatuses määratud meie individuaalsest geenide komplektist ning sõltub oluliselt vanusest ja veidi ka soost. Väiksed lapsed on enamasti hommikunimesed ja vanemaks saades muutuvad arengu vältel õhtuinimesteks. Puberteedieas hilistub kronotüüp veelgi ja saavutab maksimumi noorukiea lõpus, tüdrukutel umbes 19,5 aasta vanuses ja poistel umbes 21 aasta vanuses. Seejärel muutuvad inimesed jällegi tasapisi varasemateks, seejuures on naised kogu fertiilse eluperioodi vältel võrreldes meestega veidi varasemad.

Võiks arvata, et kella keeramine kaks korda aastas ühe tunni võrra mõjutab inimese enesetunnet vaid ühel-kahel sellele järgneval päeval, kuid tegelikult see nii lihtne ei ole. Näiteks Saksamaal, Inglismaal, Itaalias, Soomes ja Ameerikas, on uuritud, kuidas see üleminek mõjutab inimese une struktuuri ja päevast erksust või unisust. Selleks võrreldi une parameetreid kella keeramisele eelneval nädalal ühe või paari üleminekujärgse nädala vältel. Leiti, et kevadine kella ettenihutamine toob kaasa olulisi muutusi une struktuuris: pikeneb uinumisele kuluv aeg ja suureneb uinumisjärgsete ärkamiste arv, mistõttu une efektiivsus väheneb oluliselt.

Kella keeramine teeb kurjemaks

Kui inimesel on võimalus oma päevaplaani kohandada, siis ärkab ta umbes pool tundi hiljem ja magab ka umbes sama palju rohkem, kuid sellise võimaluse puudumisel täheldatakse uneaja lühenemist umbes tunni võrra, mis toob kaasa ka selle, et inimene on päeva jooksul unisem ning tema üldine võimekus väheneb. Kõige rohkem kannatavad keskmisest hilisemad kronotüübid ehk õhtuinimesed. Nende hulgas on ka paljud kooliealised lapsed, kelle päev algab ikka samal kellaajal kui varem. Sellised muutused une struktuuris ei möödu mõne päevaga, vaid kohanemine võib võtta aega 2-3 nädalat.

Lisaks muutustele une struktuuris, on Inglismaal tehtud uuringud näidanud ka üldise heaolutunde ning meeleolu langust suveajale ülemineku järgsel nädalal. Meeleolu komponentidest oli olulisim õnnetunde vähenemine ja viha kasv, seda eelkõige meestel, kes töötasid täistööajaga ja kelle tööaeg oli kindlalt fikseeritud.

Sügisesel kella tagasikeeramisel on une struktuurile samuti oma mõju – inimesed ärkavad umbes pool tundi varem ja une kogupikkus väheneb samuti paarikümne minuti võrra. Seega ei pea paika populaarne arvamus, et sügisesel vööndiaega tagasituleku järgselt saame ühe tunni rohkem magada. Tegelikkuses kulub jällegi vähemalt nädal, enne kui une struktuur normaliseerub.

Sügisene kellakeeramine on raskemini talutav just varajastele kronotüüpidele, eriti kui neil on keskmisest lühem uneaeg. Kokkuvõttes mõjutab kellakeeramine inimesi nii kevadel kui ka sügisel, kuid see mõju on hommiku- ja õhtuinimestele erinev.

Eelneva jutu oluline praktiline väljund on see, palve pedagoogidele: jätke võimalusel suveajale ülemineku järgsel nädalal olulised kontrolltööd ära. Ning kui saate hoiduge muulgi ajal teadmistekontrollide tegemisest päeva esimeses tunnis.

Toimetaja: Marju Himma



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: