Vaher tõi välja, et enamikele inimestel ei avalda kellakeeramine ega ühest ajavööndist teise reisimine mingit erilist mõju. ''Hommikuinimeste puhul me praegu nihutame nende une-ärkveloleku aja päris rängalt – tund aega ühte suunda. Kuid nemad tahaksid varem ärgata, varem tõusta, varem magama minna. Praegusel juhul sunnime me neid tegema seda nihet väga kiiresti ja see ei ole une-ärkveloleku rütmile hea,'' nentis arst.

Kuigi riiklikul tasandil kella jupikaupa keerata ei saa, on võimalik tema sõnul inimestel endil kohanemisperioodi oma soovide kohaselt pikendada. ''Arvestada näiteks sellega, et minna 10—15 minutit hiljem magama, nii ka homme ja ülehomme õhtul, nii et esmaspäeva hommik ei tule sellise suure üllatusena, et ma ei peagi tund aega varem igale poole jõudma,'' laiendas Vaher.

Seejuures ei tohiks inimesed end halvasti tunda, et kellakeeramine neid teistest rohkem mõjutavad. Sisemine kell on paika pandud geenide ja sisemise une-ärkveloleku rütmi poolt, mida juhib silmade taga aju keskosas asuv väike tuum. Ajuosa paneb paika, millal inimesed liiguvad, joovad-söövad ning kuidas erituvad kehas erinevad hormoonid. ''Sisemine rütmiandja tunneb end paremini, kui me anname talle mõistlikult aega kohaneda,'' kinnitas peaarst.

Vaher annab kellakeeramisega kohanemiseks järgmised nõuanded:

1. minna järgnevatel päevadel tavapärasest 10—15 minutit hiljem magama
2. süüa hommikul ärgates kindlasti hommikusööki
3. olla päeva esimeses pooles võimalikult palju väljas loomuliku valguse käes
4. avaldada päeva sees, kuid mitte enne magamaminekut kehale tugevat füüsilist koormust.