Elu Lääne-Saksamaal ajavahemikul 1949 kuni 1989/90 iseloomustas individualistlik kultuur, samal ajal aga Ida-Saksamaal oli kultuur kollektivistlikum. Mõlemat tüüpi ühiskonnad mõjutasid kodanike enesehinnangut ja selle kaudu ka nartsissismi kujunemist. Ida- ja Lääne-Saksamaa ühinemise järel need kultuurilised erinevused tasandusid noorema põlvkonna hulgas.

Just sellistele järeldustele jõudsid Berliini Charité meditsiiniülikooli teadlased, kelle uuring ilmus mainekas teadusajakirjas PlosOne.

Nartsissism tähendab enesearmastuse, -imetlemise ja enda veetlusjõu suunamist iseendale. See, mida saksa teadlaste uuring alustuseks käsitles, oli normaalne ehk terve nartsissism.  

Ja peamine leid nende avaldatud artiklis on: “Tänapäevane lääneühiskond soodustab nartsissismi. Inimestel, kes kasvasid endises Lääne-Berliinis, oli kõrgem nartsissismi tase kui neil, kes kasvasid üles endises Saksa Demokraatlikus Vabariigis,” ütles uuringu üks autoritest professor Stefan Röpke.

Teadlastele üllatavana aga ilmnes, et Ida-Saksamaal kasvanutel esineb rohkem liialdatud nartsissismi, mida võib liigitada ka haiglaslikuks isiksusehäireks. Seega asusid teadlased otsima leitule põhjendust.

Nii piiripealne terve kui haiglaslik nartsissism seondub madala enesehinnanguga, siis Berliini teadlased vaatasid lähemalt erinevate nartsissismi tasemete sisse üksikasjalikumalt.

“Noorema põlvkonna hulgas ei ole neid erinevusi,” märkis uuringu juhtivautor dr Aline Vater. Seega on tegu põlvkondliku nähtusega.

Selgus, et neil inimestel, kes polnud Berliini müüri ajal veel sündinud või polnud jõudnud kooliikka, ei esinenud haiglaslikku nartsissismi või madalat enesehinnangut.

Seega noorel põlvkonnal, kelle teadlik elu jääb Berliini müüri langemise järgsesse aega, on kõrgem enesehinnang ja esineb rohkem tervet nartsissismi.

Olulisim tõdemus sellest uuringust on fakt, et enesehinnangut ja nartsissismi mõjutavad sotsiaalsed mõjutegurid. Lääneühiskond soosib kõrgemat enesehinnangut ja ühes sellega ka tervet nartsissismi.