Eestis ringlevate eurode seisukorrast annab aimu 2016. aastal tehtud uurimus. Tartu ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi teadlased eesotsas Reet Mändari ja Epp Sepaga uurisid 29 gümnaasiumiõpilaselt saadud viieeuroseid rahatähti ning üheeuroseid, 20-sendiseid ja viiesendiseid münte. Kokku tuvastati analüüsi käigus 49 bakteriliiki neljast erinevast hõimkonnast.

Kõige rohkem erinevaid liike – tervelt 39 – elas viieeurostel. Üheeurostel ja 20-sendistel müntidel kohtas vastavalt 11 ja 21 erinevat bakteriliiki. Viiesendistelt leiti 17 liiki. Seejuures leidus müntidel ühe ruutsentimeetri kohta keskeltläbi pea neli bakterirakku. Paberraha puhul jäi näitaja ühe bakteriraku lähedale.

Teadlased tõid eelnevate uuringute põhjal välja, et paberist rahatähtedel elavate bakterite arv sõltub tugevalt materjalist. Puuvill sobib mikroobidele paremini. Tasub välja tuua, et dollarid koosnevad 75 protsendi ulatuses puuvillast ja 25 protsendi ulatuses linast. Eurod valmistatakse aga 100 protsendi ulatuses puuvilla kiududest.

Samas mõjutavad bakterite arvukust tugevalt ka piirkonnale iseloomulikud ilmastikutingimused ja inimeste hügieeniharjumused. Näiteks Myanmaris on leitud rahalt ühelt ruutsentimeetri kohta kuni 29 miljonit bakterit. Nigeerias oli näitaja mõnevõrra tagasihoidlikum. Ruutsentimeetrilt on leitud kuni 400 000 kolooniat moodustavat üksust. Seega on Eestis vähemalt rahatähtedel leiduvate bakterite mõttes olukord suhteliselt hea, seda sarnaselt Põhjamaadele.

Mis veelgi rõõmustavam – antud uuringu raames leiti, et suurem osa rahal elavatest bakteritest ei kujutanud tervisele erilist ohtu. Samas kirjutas Mändar kolleegidega, et rahale sattuv veri ja mäda võib bakterite ellujäämisvõimalusi oluliselt parandada. Muu hulgas saaks sel viisil levida metitsilliini suhtes resistentsuse omandanud Staphylococcus aureus.

Välismaal tehtud uuringutes on viidatud ka koli- ja salmonellabakteritest lähtuvale ohule. Lihtsalt öeldes – raha puudutamise järel võiks tõepoolest käsi pesta.

Viiruseid Mändari töörühm ei uurinud. Seda on aga tehtud teistes riikides. Tõsi, peamiselt on kasutatud nende ellujäämisšansside hindamiseks simulatsioone. Näiteks 2008. aastal gripiviirustele keskendunud Genfi ülikoolikliinikumi ja Šveitsi viroloogia kesklaboratooriumi teadlaste sõnul suudab viirus rahatähe pinnal ellu jääda umbes tund. Poorsema raha puhul küündis näitaja 8–12 tunnini.

Dramaatiliselt muutus asi suu- ja ninaeritise lisamisel. Gripitüvi H3N2 säilitas sellisel juhul nakatamisvõimekuse kuni 17 päeva, H1N1 suutis teha sama kümme päeva pärast rahatähtedele kandmist. Samas ei tähenda see, et grippi haigestunud inimeselt saadud raha näppimine toob automaatselt kaasa grippi nakatumise.

Viirusosakesed muutuvad nahal mitteaktiivseks viie minutiga. Selle aja jooksul peab kandma inimene viiruspartiklid suu või nina limaskestale või silmapiirkonda. Nakatumisvõimaluste vähendamiseks tasub taas sageli käsi pesta. Sellega väheneb võimalus ka näiteks rotaviiruste ja nohu põhjustavate rinoviiruste edasiandmiseks.