"Tulemused viitavad, et koerte miimika muutub ka inimeste, mitte ainult teiste koerte käitumise mõjul. See omakorda vihjab, et koerte kodustamine on muutnud nad teatud tasandil inimestega suhtlemisaltimaks," märkis uurimuse üks autoritest Bridget Waller, Portsmouthi ülikooli evolutsioonipsühholoogia professor.

Waller filmis kolleegidega 24 koera käitumist ajal, kui neist umber meetri kaugusel asuv võhivõõras vaatas otse nende poole või neist eemale. Aeg-ajalt hoidis inimene käes ka toidupalakest. Kasutatud analüüsitarkvara kohaselt manasid koerad inimeste tähelepanu alla sattudes näole kaks korda rohkem erinevaid ilmeid. Neist kõige sagedamini nn kutsika silmi ehk näoilmet AU 101.

Eelnevate uuringute kohaselt eelistavad inimesed endale koera võttes just neid kutsikaid, kes kasutavad vastavat näoilmet liigikaaslastest sagedamini. Kulmu keskosa kergitamise tulemusena paistavad koerte silmad suurematena. See iseloomustab reeglina noorloomi sh imikuid. Inimeste puhul laiemalt viitab sel viisil kulmu kergitamine kurvameelsusele, mis võib olla märk haavatavusest. Viimaks paljastab see suurema osa silmavalgest. Inimesed võivad selle mõjul tunda, et neid jälgitakse hoolikamalt, mis motiveerib neid omakorda käituma omakasupüüdmatumalt.

Hoolimata sellest, mis inimesi näoilme juures kõige rohkem kütkestab, on jätnud lembus viimase 30 000 aastaga koerte käitumismustritele selge jälje.

Seejuures polnud uuringus vahet, kas inimene hoidis koertele tähelepanu pöörates käes toidupala või mitte. "Võime selle põhjal järeldada, et nad ei ürita inimeste tunnetega maiuse saamiseks otseselt manipuleerida. Samas näivad koerad mõistvat, kui inimesed neid vaatavad ja muudavad vastavalt oludele oma ilmet. Side on olemas," lisas Waller. Põhjapanevaid üldistusi on veel vara teha.

Tulemustest pole võimalik välja lugeda, kas koerad teevad seda sihilikult ja suhelda inimestega teadlikult. Tegu võib olla ka kodustamise tulemusel väljakujunenud tahtmatu ja teadvustamata reaktsiooniga, mille tingib inimeste tähelepanu. Eelnevate tööde käigus on näiteks leitud, et võrreldes koerakutsikatega tõstavad hundikutsikad oma kulmu keskosa inimeste vaateväljas oluliselt harvem.

Samuti ei kinnita tulemused, et koerad hoomavad, mida inimesed parasjagu tunnevad. Teise hiljutise uuringu kohaselt suudavad nad samas tajuda lõhna põhjal inimeste hirmu ja muudavad selle mõjul omaenda käitumist. Omaniku hirmuhigi haistnud loomade pulss kiireneb, nad hoiavad rohkem oma omaniku lähedale ja väldivad võõrastega sotsiaalse kontakti loomist.

Kokkuvõtlikult võivad seega tunda koeraomanikud rõõmu, et nende hoolealune reageerib tõepoolest nende suhtes ilmutatavale tähelepanule. Käitumismalli algpõhjuse leidmiseks on vaja aga täiendavaid teadusuuringuid.

Töö ilmus ajakirjas Scientific Reports.