Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi juhtivteadur Urmas Saarma kirjutab sügises Horisondis, et hundist koera kodustamise täpse geograafilise ja kronoloogilise ajaloo taastamine on erakordselt keeruline ülesanne, kuna koer on aegade jooksul sageli hundiga hübridiseerunud.

Probleeme on teisigi, näiteks vanade ja tihti üsna lagunenud luude põhjal on vahel raske tuvastada, kas tegu on autentse koeraluuga või kuulus see siiski hundile.

Teateid vanade koeraluude leidudest on erinevatest aegadest, paraku ei peeta kõiki usaldusväärseteks. Kuigi on teatatud ka üle 30 000 aasta vanustest leidudest, on need erinevatel põhjustel siiani kahtluse alla pandud ja kõige vanemad autentseteks koerteks tunnistatud leidude vanus jääb pisut alla 15 000 aasta.

Seega on kodustamise algusaeg jätkuvalt küsimärgi all, ent meelde tasub jätta järgmist: koera kodustamine võis toimuda juba enam kui 30 000 aasta eest, kuid kindlasti leidis see aset hiljemalt 15 000 aastat tagasi – seega küttide-korilaste tegevuse tagajärjel.

Koerad hakkasid laiemalt levima umbes 10 000 aastat tagasi ehk ajajärgul, mil kodustati ka paljud teised loomad ja kultuuristati taimed – seega kodustamise kõrgperioodil, mil inimene hakkas tegelema põllumajandusega ning jäi paiksemaks.

Sellest, et koerad olid juba väga ammusel ajal inimese jaoks tähtsal kohal, annavad aimu inimeste matmised koos koertega. Üks sellistest matmispaikadest on leitud Saksamaalt Oberkasselist (Bonni lähedal), kus 1914. aastal leidsid kaevandustöölised haua, milles olid umbes 50-aastase mehe, 20–25-aastase naise ja koera luustikud.

Süsinikdateering näitas, et koera luud olid ligi 14 000 aastat vanad. Ka geneetilised analüüsid kinnitasid, et tegemist oli tõepoolest koera luudega.

Sellest perioodist on leitud teisigi sarnaseid matmispaiku, nii Euroopast kui Aasiast. Kõik need matmispaigad kuuluvad Natufiani ja Madeleine’i kultuuride aega. Natufiani kultuur esines Vahemerest idas tänapäeva Iisraeli, Palestiina, Jordaania, Liibanoni ja Süüria aladel ning kestis ajavahemikul 14 500–11 500 aastat tagasi. Selle kultuuri esindajaid peetakse esimesteks, kes hakkasid teravilja kasvatama.

Umbes samal ajal kestis Kesk- ja Lääne-Euroopas Madeleine’i kultuuriperiood (17 000–11 000 aastat tagasi), mida iseloomustavad suured ökoloogilised ja kultuurilised muutused.

Levima hakkasid ka mikroliidid (väikesed kolmnurga- või trapetsikujulised tulekiviesemed, mida kasutati nooleotsana), mis võimaldasid küttida loomi suuremalt distantsilt. Seeläbi vähenes oluliselt risk, et jahitav loom võiks kütti vigastada.

On arvatud, et kodustatud koerad muutusid just sel perioodil inimese jaoks kasulikeks abilisteks, aidates küttimisel jälgi üles võtta ning haavatud loomi üles leida.

Inimese ja koera vahelist koostööd peetakse üheks oluliseks teguriks, miks koerte arvukus hakkas kasvama ja nende leviala suurenema. Olulise tõuke andis sellele arvatavasti põllumajanduse levik, millega seoses hakati koeri kasutama kariloomade ja toiduvarude kaitseks.

Seetõttu leidus juba 8000 aastat tagasi koeri pea üle kogu hundi levila Euraasias, samuti mõnel pool Põhja-Ameerikas ja hiljem juba ka väljaspool hundi levilat, sh põllumajanduslikes kogukondades Sahara-aluses Aafrikas (5600 aastat tagasi), Mehhikos (5600 aastat tagasi) ja Kagu-Aasia mandriosas (4200 aastat tagasi).