''Laiemas evolutsioonilises plaanis vihjab see, et episoodiline mälu pole midagi inimestele unikaalset. See ei piirdu isegi primaatidega. Mõnes mõttes aitab töö seega ehk lõhkuda maha barjääre, mis inimeste ja teiste loomade vahele kunagi kunstlikult püstitati,'' leidis töö esimene autor Claudia Fugazza ERR Novaatorile antud intervjuus.

Tõsi, kuna loomad rääkida ei oska, on loomaajust Endel Tulvingu 1970. aastatel poolt välja käidud klassikalise episoodilise mälu ühesele olemasolule viitavate märkide otsimine oluliselt raskem. ''Me ei saa muidugi neilt otseselt küsida, millest nad parasjagu mõtlevad või mis nende ajus toimub, kuid hästi kavandatud katsetega on võimalik sellest siiski aimu saada,'' lisas Ungaris asuva Eötvös Lorándi ülikooli etoloog. Koerte mälu vastavat aspekti polnud seni aga proovile pandud.

Fugazza kasutas kaaslastega selleks ''tee, nagu mina tee'na'' tuntud harjutust. Lihtsustatuna peavad koerad käsu ''Tee!'' peale imiteerima tegevust, mida nende peremees neile eelnevalt näitas. Kuna harilikult on ülesande eesmärgiks õpetada loomadele uusi oskusi, hoolitsevad treenerid, et koerte tähelepanu püsiks selle ajal jäägitult neil. Seekord pidid aga teadlased kindlustama, et koerad oleks neile hiljem pandavatest ootustest täielikus teadmatuses.

Jälgede segamiseks käisid koeraomanikud pärast viimati koertele näidatud tegevust korra sirmi taha ning loomadel kästi peremeest imiteerida alles minut või tund pärast tegevuse nägemist. Kui tavaolukorras jäljendasid koerad omanikku edukalt 94 protsendil juhtudest, siis ootamatult minut hiljem saabunud käsu peale tegi seda umbes 60 protsenti neljajalgsetest. Tund hiljem vaid kolmandik koertes. ''Kuid see on episoodilise mälu puhul ka tavaline. Kes meist ikka täpselt mäletab, mis värvi näiteks koosolekuruumi kella seier oli,'' lisas Fugazza.

Kuigi etoloogi hinnangul viitavad tulemused küllaltki üheselt, et koertel on inimeste episoodilist mälu meenutav mälutüüp olemas, ei ole selles kõik niivõrd veendunud. Hakatuseks ei suutnud kolmandik erinevatesse tõugudesse kuuluvatest koertest ootamatu käsu peale imiteerida isegi minuti möödudes. ''Igavamaid tõlgendusi on kindlasti veel. Oma rolli võib seejuures olla koerte varasematel kogemustel. Võibolla pööravad neist mõned oma peremehele alati rohkem tähelepanu,'' mõtiskles loomade käitumisele spetsialiseeruv Arizona osariigiülikooli Clive Wynne.

Fugazza mõtted liiguvad aga juba kaugemale. ''Inimeste puhul on episoodilist mälu seostatud traditsiooniliselt ka eneseteadvusega, kuid koerte puhul ei saa me seda kohe kindlasti teha. Sellegipoolest võiksid koertega tehtavate katsete abil saada paremat aimu näiteks Alzheimeri tõvega seonduvatest mäluprobleemidest,'' mõtiskles etoloog.

Samuti oletas naine, et enamike koerteomanike jaoks ei pruugi tunduda uurimuse järeldused kuigi üllatavana. ''Seega on ehk tähtis rõhutada, et katsete alusel mäletavad koerad ka sündmusi, mida nad tähtsaks peavad või mida inimesed oma kohtumistest loomadega mäletavad,'' laiendas Fugazza. Seega tasuks meeles pidada, et koerad pööravad inimestele ehk rohkem tähelepanu ja jälgivad neid pingsamalt, kui inimesed esmapilgul arvata oskavad.

Uurimus ilmus ajakirjas Current Biology.