Huvitav küsimus: kas D-vitamiin muudab jõutreeningu tõhusamaks?
Hilissügisest varakevadeni on Eestis D-vitamiini defitsiit väga levinud nii üldrahvastikus kui ka noorte meeste seas. Kas ja kuivõrd mõjutab nn päikesevitamiini suur defitsiit jõutreeningu efektiivsust, ei ole teada. On vaid hüpotees, et kui jõutreeninguga tegelevad ja D-vitamiini vaeguses noored mehed manustavad seda toidulisandina, siis nende treeningu efektiivsus suureneb.
Kas see tõele vastab, kontrollis Tartu ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia doktorant Lauri Savolainen, kes tutvustab uuringu tulemusi ka sel reedel toimuval arstiteaduskonna konverentsil.
Savolainen selgitas, et varasemate uuringute andmed D-vitamiini staatuse ja D-vitamiini toidulisandina manustamise mõju kohta lihaste jõu ja lihasmassi arengule jõutreeningu korral on olnud vastuolulised.
“Seniste andmete hajuvuse üheks põhjuseks võib olla asjaolu, et erinevused uuringutes osalenud isikute D-vitamiini staatuses on varieerunud suures ulatuses,” ütles ta.
Selguse toomiseks uuris Savolainen detsembrist aprillini 25 tervet noormeest (vanus 24,0 ± 2,4 aastat), kel oli D-vitamiinivaegus ja kel puudus varasem jõusaalitreeningu kogemus.
Uuring kestis 16 nädalat. Selle aja jooksul treenisid uuritavad jõusaalis kolm korda nädalas. Esimese nelja nädala jooksul ei manustanud treenijad D-vitamiini ega platseebot. Järgnevalt jagati noormehed kahte rühma ning 12 nädala kestel manustas üks rühm iga päev 8000 toimeühikut D-vitamiini õlilahuses ning teine rühm tavalist toiduõli.
Seejärel hindas doktorant mõlema rühma meeste jõutreeningu efektiivsust. Selleks analüüsis ta treenijate lihaste jõudu ehk jõutestide tulemusi ning muutusi keha koostises.
Savolainen nägi, et D-vitamiini tase oli vitamiini manustanud meeste veres kogu treeninguperioodi kestel tõesti oluliselt kõrgem kui platseebot saanud meestel.
Kuid jalalihaste ja rinnalihaste jõud suurenes treeningu tulemusena mõlemas rühmas. Seejuures osutus rinnalihaste jõu juurdekasv – võrreldes D-vitamiini tarvitanud rühmaga – suuremaks just tavalist toiduõli manustanute rühmas.
“See erinevus osutus küll statistiliselt oluliseks, kuid on pigem siiski juhuslikku laadi, kuna üheski teises harjutuses – kokku oli neid seitse – jõu suurenemise osas gruppidevahelisi erinevusi ei esinenud,” rääkis uuringu teinud doktorant.
“Uuritavate keha rasvaprotsent vähenes ja keha rasvavaba mass suurenes mõlemas rühmas samuti ühesuguses ulatuses.”
Sellest järeldas Savolainen, et D-vitamiini manustamine toidulisandina D-vitamiini defitsiidiga noortel meestel jõutreeningu efektiivsust ei suurenda.
Ta lisas, et kuigi jõutreeningu efektiivsus osutus vitamiin D defitsiitsetel ja normaalse vitamiin D staatusega rühmades ühesuguseks, võib meie kliimas ning laiuskraadil elades sügis-talvisel perioodil D-vitamiini manustamist toidulisandina siiski õigustatuks pidada. Seda näitab tõsiasi, et platseeborühma liikmetel püsis vitamiin D kontsentratsioon seerumis kogu uuringu perioodil väga madalal tasemel.
Teadaolevalt on vitamiin D vajalik immuunsussüsteemi normaalseks toimimiseks ning selle vitamiini tarbimine toidulisandina vähendab hingamisteede infektsioonidesse haigestumise riski. Täpsed kogused, mida manustada, sõltuvad indiviidist.
“Seega on mõistlik sügiskuudel lasta määrata enda D-vitamiini tase veres ning seejärel küsida arstilt nõu lisamanustamise osas,” soovitab noorteadlane.
“Jõutreeningu efektiivsuse tõstmiseks soovitan pärast treeningut süüa valgurikkaid toiduaineid nagu (kana-) liha-, muna- või piimatooteid. Kui vahetult pärast treeningut pole võimalik süüa, siis on mugavam tarbida mõnda valgupõhist toidulisandit. Toonitan, et toidulisandid täisväärtuslikku toitu ei asenda."