Embrüo ehk viljastatud munarakk viiakse emakasse päeval, kui emakas peaks olema valmis embrüo pesastumiseks. Teisisõnu, kui munarakk viljastub munajuhas ja liigub seejärel emakasse, siis umbes 7.–8. päeval on ta jõudnud sihtkohta – emaka siseõõnde, kus ta pesastub ning loob rakulise kontakti emaga.

Sama aega soovitakse tabada kunstliku viljastamise protseduuriga, kus embrüo viiakse emakasse n-ö õigel päeval, et viimane saaks pesastuda.

Loomulikul teel kulgev embrüo pesastumise protsess ei pea muretsema õige peastumise päeva pärast, sest embrüo on kogu aeg olemas ning niipea, kui emakas on valmis kontakti otsivat embrüot pesastama, see ka toimub, selgitab Rootsis Karolinska instituudis ja Tartus Tervisetehnoloogiate Arenduskeskuses (TerviseTAK) töötav vanemteadur Kaarel Krjutškov.

Kehavälise viljastamise korral peavad aga arstid suutma ennustada õiget hetke. Lähtudes teadmisest, kus naise tsükkel on keskmise pikkusega 28 +/-5 päeva või ebaregulaarne, on selge, et personaalsed erinevused emaka küpsuse täpses määramises on puhas ennustamine.

On teada, et ka emaka võime embrüot pesastada on erinev, varieerudes poolest päevast kuni kahe päevani. See omakorda teeb keeruliseks täpse ajastuse valimise embrüo siirdamisel.

Emaka sisepinda katab endomeetriumiks nimetatav kude, mis garanteerib embrüole sobiva pesastumise keskkonna. Sisepind kasvab tsükli käigus ning kui embrüo viljastumist ja pesastumist ei toimu, siis see rakkude kiht lihtsalt laguneb ja irdub kehast “päevade” ajal.

Geenitehnoloogia meetodeid appi võttes on võimalik määrata igal naisel täpne pesastumise aeg.

Seda nimetatakse pesastumise testiks ning selle käigus uuritakse endomeetriumi kude ning seal avaldunud geene. Embrüole sobiva emaka sisekeskkonna tagavad sajad geenid.

Nendest geenidest on teadusuuringutega välja valitud omakorda esinduslik valik, mida testida. Koondnimetus sellistel esindavatel geenidel on biomarkerid.

Biomarkerite abil saab ühe päeva täpsusega määrata, kas proovi võtmise ajal on endomeetrium pesastumiseks valmis, see veel ei ole valmis või on üleküpsenud ja ei sobi enam pesastumiseks.

Praktikas tehakse biomarkeritel põhinev pesastumise test üks tsükkel enne embrüo siirdamist, et enne kunstviljastamise protsessi oleks täpne pesastumise päev teada ning kindlus, et naine, kellele soovitakse embrüot siirata, omab võimet embrüot pesastada.

Ainult iga kolmas kehavälise viljastamise protseduure lõppeb rasedusega. See tähendab, et ühe lapse saamiseks tehakse umbes kolm kulukat ja närvesöövat protseduuri. Harvad ei ole ka juhud, kus rasedust ei tekigi ning protseduure tehakse üle kümne.

Pesastumise test kui selline on maailmas juba kasutuses. Pioneer on üks Hispaania firma, kes on teenust pakkunud viimased viis aastat.

Vaatamata sellele, et geenitesti hind jääb 800 euro juurde, on nõudlus suur, sest tänu varasemale testimisele jõutakse soovitud raseduseni vähemate tsüklite tulemusel.

See säästab eelkõige naisi ning ka tervisekindlustuse või perede rahakotti, sest ühe kehavälise protseduuri hinnanguline kulu on kuni 2500 eurot, selgitab Kaarel Krjutškov.

Testi arendamiseks on TerviseTAK-i teadlased teinud viis aastat baasuuringuid ning analüüsinud endomeetriumi kudet, seda isegi ühe raku tasemel. Tulemuseks on geenitest, kus on kokku 70 biomarkerit.

Üks asi on geenid ehk biomarkerid, mida testida. Teine ja sama oluline komponent on tehnoloogia, millega laboris geenitesti teha. Pesastumise testi jaoks on TerviseTAK-i teadlased arendanud täiesti uue meetodi nimega TAC-seq, mis analüüsib kõik 70 pesastumise biomarkerit samaaegselt.

“Tulemusena näeme täpset molekulide arvu, mis ütleb, kas pesastumise eest vastutavad geenid on avaldunud õigel määral ning kas nad kõik on avaldanud. Tegemist on orkestriga, mis peab koos mängima.”

Ristmeediaprojekt "Uudishimu tippkeskus" on eetris neljapäeval kell 21. 40. Arutelud saate teemal jätkuvad reedeti kell 10 Facebookis, kust kõik teadusega seonduva leiab teemasildiga #tipukas.