Eesti keeles on aga sõna personaalmeditsiin saanud üksjagu kriitikat - arstid, nimelt, ütlevad, et mida muud kui personaalne see meditsiin ikka on. Aga vaatame, mis eristab möödunud sajandi personaalset meditsiini tänapäevasest personaalmeditsiinist.

Kui hakata tükkidena lahti mõtestama, siis kõik on kokku uutmoodi meditsiin.

Selle lähtekoht on asjaolu, et me tahame kasutada andmeid, mida me seni pole kasutanud. Siiani on olnud nii, et patsient ja arst saavad kokku, arst teeb otsuse lähtuvalt sellest, mida ta kuuleb ja näeb.

Personaal- või täppismeditsiin võtab arvesse ka neid andmeid, mida me kohtumisel arstiga ei vaheta, näiteks geenikaardi infot, aga ka selliseid andmeid, mis on taustal – näiteks keskkond, sotsiaalne taust, haridus, mida seni pole nii palju arvestatud. Selle tulemusi on kaks:

1. saab teha personaalsema otsuse inimese enda kohta;
2. teine suur eesmärk on teha prognoose ja ennustusi ning võtta vastu strateegilisi otsusi suuremate inimgruppide kohta.

Selliseid andmeid on võimalik rakendada poliitikakujundamises, näiteks suitsetamise keelamine avalikes kohtades või alkoholivastane kampaania, mis mõjutab tugevalt rahva tervist palju rohkem kui meie geenitest.

Kuna andmestik on liiga mahukas, et üks inimene selle põhjal otsuseid teha saaks, siis käib nende kasutamine arvuti abil.

Suur viga on arvata, et personaalmeditsiin on vaid geeniandmetel tuginev meditsiin, nendib Tallinna tehnikaülikooli (TTÜ) teadlane ja arst Peeter Ross.

E-tervisesse tehakse üle miljoni päringu kuus.

Kõige rohkem tõusis patsiendiportaali kasutus, kui patsentidele tehti nähtavaks ravimaksumused. Teisisõnu: inimesed ei tunne huvi oma terviseandmete, vaid raha vastu. Suure osa neist päringutest teevad meditsiinitöötajad, kuid seda kasutavad ka patsiendid.

Paraku ei õpetata elektroonsete andmete kasutamist meditsiinitöötajatele Tartu ülikoolis ega ka tervishoiukõrgkoolides. See tähendab, et õpetus ei ole teaduse ja ühiskonna arenguga kaasa tulnud.

Nendel inimestel, kes andmeid sisestavad, puudub arusaam ja oskus, kui oluline on kvaliteetne andmestik ehk et andmed, mis on sisestatud, oleksid ka suurandmetena analüüsitavad ja kasutatavad.

See on üks teema, millega tegelevad ülikoolid koostöös ministeeriumidega.

Oluline on, et inimese keskkonna ja geenide kohta kogutud andmed oleksid töödeldavad, selleks peavad nad olema kvaliteetsed.

Praegu oleme uuringutes välja toonud, nendib Ross, et paljuski on andmed halva kvaliteediga ehk vabas tekstis või osalised ja puudulikud.

Kas e-tervis lahendab meie tervishoiuprobleemi, näiteks ravijärjekorrad?

“Ei, inimene jääb ikka arstijärjekorras seisma. Personaalmeditsiini eesmärk peab olema hoopis ennetuslik, et inimesed satuksid sinna arsti juurde üldse vähem,” selgitab Peeter Ross. Aga see kõik võtab aega, võib-olla 50–60 aastat, hindab ta.

Inimene peab esmalt saama aru nendest riskidest, mis tema tervist võivad halvendada ning siis saama tuge üldistest soovitustest ja juhtnööridest. Kui need võimalused on kasutatud, saabub alles see faas, kus võib tekkida vajadus minna arsti juurde.

“Ma alustasin tööd 1990ndate keskel. 1997. aastast on pilt, kus ma näitan pilti teistele arstidele. Täna kirjutan ma neid pilte oma maakodust,” kirjeldab Ross. Saan kätte kõik andmed, mida on pildi kirjeldamiseks vaja. See võimalus on mul paar-kolm aastat, aga möödas on 20 aastat – väga spetsiiflise eriala puhul on tehtud läbi täielik muutus, kuid see on võtnud 15 aastat.

Sama moodi on tervise ja personaalmeditsiiniga – see võtab aega.

Ristmeediaprojekt "Uudishimu tippkeskus" on eetris neljapäeval kell 21.40. Arutelud saate teemal jätkuvad reedeti kell 10 Facebookis, kust kõik teadusega seonduva leiab teemasildiga #tipukas.