Mükeenlaste enda juured ulatuvad aga Kreeta saarel laiunud Minose kultuuri esindajate sekka. "Tulemused näitavad, et Egeuse mere piirkonnas on juba iidsetest aegadest saati olnud näha teatavat järjepidevust. Mükeenlased ja Minose kultuuri esindajad põlvnevad suuresti samadest inimestest, kelle kaudu levis põlluharimine Anatooliast Euroopasse," selgitas uurimuse esimene autor Alissa Mittnik, Max Plancki inimajalooteaduse instituudi teadur ERR Novaatorile.

Mükeene ja Minose kultuuri tähtsust ülejäänud Euroopa arengus on tunnistatud varemgi. Ligikaudu 2600–1100 aastat e.m.a Kreeta saarel õitsenud Minose kultuuri esindajad kasutasid teadaolevalt esimestena Euroopas kirjakeelt ja ehitasid suurejoonelisi losse. Mükeene kultuur allutas aastatel 1700–1050 enda alla suure osa Mandri-Kreekast ja Egeuse mere saartest. Minose lineaarkirja pole suudetud tänaseni dešifreerida. Kreeka keele aluseks olevat mükeene kirjakeelt mõistetakse osaliselt.

Geenid räägivad
Kuigi ajaloolastel on mõlema kultuuri päritolu ja nende omavaheliste suhete kohta omad teooriad, valmistas nende geenianalüüsidega proovile panemine antropoloogidele tõsist peavalu. "Inimeste DNA on muutunud paari tuhande aastaga väga vähe. Kuid meil polnud kuni viimase ajani meetodeid, kuidas eristada hilisemat saastet tõeliselt iidsest pärilikkusainest," nentis Mittnik. Kohati mõistetakse seeläbi inimkonna kaugemat ajalugu paremini kui paari tuhande aasta tagust aega.

Mittnik uuris kolleegidega värskes töös Egeuse mere ääres elanud 19 inimese skeletist eraldatud DNA-d. Töörühm võrdles neid sadade varem järjestatud iidsete genoomide ja tuhandete tänapäeval elavate inimeste pärilikkusainega. "Ligikaudu 62–87 protsenti mükeenlaste ja Minose kultuuri esindajate DNA-st sarnaneb Anatoolia iidsete põlluharijate omale. Oli veidi üllatav, et hilisem DNA sissevool oli sedavõrd väike," märkis antropoloog.

Mükeene kultuuri ehitatud tsitadelli "Lõvivärav". Autor: Andreas Trepte/Wikimedia Commons

Klassikalise vaatenurga kohaselt olid Vahemere-äärsed piirkonnad üksteisega kaubavahetuse tõttu tihedalt seotud. Nõnda võis pidada loomulikuks, et erinevad kultuurid vahetasid omavahel ka pärilikkusainet.

Võimalikke selgitusi ootamatule tähelepanekule on mitu. Vahemere-äärsed rahvad võisid olla juba varem üksteisega geneetilises mõttes väga sarnased. "Kuid välistada ei saa kultuurilisi barjääre, mis oleksid seadnud sellisel tasemel läbikäimisele kindlad piirid," lisas Mittnik. Selle ehedaks näiteks on Minose ja Mükeene kultuuri esindajate suhted Kreeta vallutamise järel.

Umbes kuuendik pronksiajal Kreetal ja Mandri-Kreekas elanud inimeste DNA-st pärineb Kaukasuse mägedes või Iraanis elanud rahvastelt.

Kuigi geenianalüüsi kohaselt olid Minose ja Mükeene kultuuri esindajad lähedalt sugulased, võib näha siiski mõningaid erisusi. Ligikaudu 4–16 protsenti mükeenlaste pärilikkusainest saab omistada Ida-Euroopast Kesk-Aasiani laiunud steppides elanud inimeste panusele. "Sisseränne leidis tõenäoliselt aset 5–6 tuhande aasta eest. See on heas kooskõlas varasemate geeniuuringute tulemusega," selgitas Mittnik.

Siit edasi on ajaloolaste asi hinnata, kui suure kultuurivapustuse see piirkonnas tekitas. Mittnik ise lootis, et Egeuse mere piirkonnas tehtavad geeniuuringud aitavad paremini mõista näiteks indo-euroopa keelte levikut. "Uuring on hea näide sellest, kuidas aitab inimeste pärilikkusaine mõista paremini nende kultuuri arengut," lisas antropoloog.