Anne Hermi doktoritöö põhineb Belgia rahvastikuregistri ja rahvaloenduse andmetel, mis võimaldab hõlmata kogu vanemaealise rahvastiku alates 1990. aastatest. Kasutatud andmed olid väärtuslikud, kuna võimaldasid uuringusse haarata vanemaealiste hulgas suhteliselt väikseid leibkonnaseisu tüüpe (nt elamist vabaabielu partneriga).

Uuringute tulemused kinnitasid, et demograafilise ülemineku ja nüüdisaegse rahvastikuarengu mõju vanemaealise rahvastiku leibkonnaseisule on mitmetahuline ja kohati vastandlik.

Vanadekodus elavate eakateni jõuab surm sagedamini

„Suremuse vähenemine suurendab inimeste osakaalu, kes veel kõrges vanuseski elavad koos abikaasaga. Küll aga sündimus- ja perekäitumise muutused (sh laste arvu vähenemine, lahutumuse sagenemine) pigem vähendavad perekonnaliikmetega vanemas eas kooselamise võimalikkust,“ selgitas Herm.

„Näiteks selgus uuringutest, et asutusleibkondades, näiteks asendus- ja hooldekodudes, elavate eakate suremus oli oluliselt suurem võrreldes tavaleibkondades elavate vanemaealistega,“ sõnas Herm. Terviseseisundi arvesse võtmine küll vähendas, kuid ei kõrvaldanud seda ülekaalu.

Uurimistöö tulemused kinnitasid ka teiste autorite varasemaid leide, mille kohaselt surmarisk on madalaim abikaasaga kooselavatel inimestel.

Töö autor lisas, et leibkonnaseis on vanemas eas suremusega tugevamalt seotud kui perekonnaseis. Uuringud kinnitasid, et suremuserinevused leibkonnaseisude vahel on suuremad kui perekonnaseisude vahel.

Kui vallaliste, leskede ja lahutatute suremusrisk on märgatavalt suurem abielus inimeste omast, siis üksi ja abikaasaga elavate vahel on erinevus võrdlemisi väike.

„Seega üksi elamine, ka pärast abielulahutust või lesena, ei ole seotud oluliselt suurema surmariskiga kui elamine abikaasaga,“ selgitas Herm ja tõi välja, et vanuse suurenedes suremusrisk leibkonnaseisude vahel väheneb.

„Naistel seondub kõrges vanuses üksi elamine hoopis madalama suremusega kui võrreldes elamisega koos abikaasaga. Inimestel, kes elasid saja-aastaseni, olid vanemas eas ülekaalus sellised leibkonnaseisud, kus suremus on üldiselt väiksem,“ sõnas ta.

Doktoritöö pealkiri on „Eakate leibkonnaseis ja suremus: Belgia rahvastikuregistri andmetel 21. sajandi alguses" Doktoritööd juhendasid on Tallinna ülikooli professor Allan Puur ning Tallinna ülikooli vanemteadur ja Louvaini katoliikliku ülikooli emeriitprofessor Michel Poulain. Oponendid on Londoni Majandus- ja Poliitikateaduste Kooli professor Emily Grundy ja Helsinki Ülikooli vanemlektor Elina Einiö.