Süütuse sümbol või hukatuse märk

Jänes on Euroopa kultuurilugudes üks vastuoluline tegelane. Eestis teame teda pigem arguse või naiivse rumaluse sümbolina. Seevastu Lõuna- või Lääne-Euroopas on jänes hoopiski kavaluse võrdkuju. Meenutagem või Ameerikast pärit „Onu Remuse jutte“, kus Jäneseonu pidevalt Rebaseonule tuupi tegi.

Vanad kreeklased aga nägid jäneses viljakuse ja uue alguse märki, sest arvasid, et jänestel ei ole paljunemiseks vastassugupoolt vaja. Selline uskumus arvatakse olevat levinud keskajani välja.

Kirikul on olnud jänesega nii- ja naapidised suhted. Folklorist Mare Kõiva usub, et eks kirik kippus eriti keskajal võimu kaotuse hirmus kandma rahvalikke uskumusi üle kiriku konteksti. Kord jänest hirmsaks, kord aga süütuks tegelaseks tembeldades. Nii juhtuski, et ühel hetkel sattusid jänesed neitsi Maarjaga maalidele kõrvuti – mõlemad süütuse embleemina.

Aga kuidas siis jänes ikkagi lihavõtte lugudesse jõudis? Päris täpset infot selle kohta ei ole, kuid arvatakse, et esimesena asusid jänest lihavõtetega seostama Saksa protestandid, kes lõid müüdi jänesest kui hindajast, kes vaid headele lastele munadepüha ajal värvitud mune kingiks viib. 18. sajandil rändas legend koos sakslastega Ameerikasse ning kinnitas seal tugevalt kanda. Ning nüüdseks on ta levinud juba üle kogu ilma.

Muuseas, ka Eestis oli lihavõtte jänesel eelkõige õpetuslik funktsioon. 20. sajandi alguses käidi jänesemaskides ukselt uksele ja jagati lastele tarkuseid, ikka koos maitsvate meenetega, kirjute kanamunadega. Mare Kõiva sõnul on lihavõtted hea näide sellest, kuidas kombeid uue elukeskkonnaga mugandati. Linna elama asudes ei saanud kõiki küladesse sobivaid tavasid kaasa võtta. Linnas tervitati üha enam jänest, kes tõi lastele kingiks mune. Kuid munade kinkimine oli kombena levinud külades juba ammu enne.

Munad – kingitused kallimatele

„Poisid käisid külas tüdrukute juures mune otsimas. Poisid tulid troppis. Anti ikka tuttavatele ning ka võõrastele. Vaikla külas käisid poisid ja mehed kukeks. Enne päikesetõusu, oli säetud kuke moodi ja laulab kukeleegu, siis tead, et pead muna andma. Lihavõttemunad olid punased ja kirjud, aga nelipühi olid kollased, kaselehtedega värvitud. Värvitud mune viidi sipelgapessa, et need teeksid kirjuks. Siis oli munal hea lõhn ja ka hea maitse. Neid mune anti ainult kõige parematele sõpradele.“

Nii kirjeldasid munadepühi Johanna ja Johannes Anijärv rahvapärimuse kogujale 1962. aastal. „See oli eelkõige sotsialiseerumine ja kokku saamine, lõbutsemine selle raske töö ja elu keskel,“ selgitas Kõiva kommete tähtsust külades. Munad, eriti kevadisel ajal, olid väga väärtuslikud, sest kanad olid pikast talvest väsinud, polnud ammu värsket toitu saanud ja seetõttu oli ka saak kehvem. Kõiva sõnul koguti enne kaubanduse laiemat levikut mune pühadeks päris tükk aega.

„See oli eelkõige sotsialiseerumine ja kokku saamine, lõbutsemine selle raske töö ja elu keskel.“
- Mare Kõiva, folklorist

Seega oli 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses pühade aeg oluline eelkõige noortele. Teinekord kogunes vahetades ja kinkides mune aga lausa korvitäis ja siis oli kuulda muret, et neid ei jaksa ära süüa... Aga sellegi vastu oli abi olemas: saadi pühade õhtul kokku, et koos munadega maiustada ja koosviibimist nautida.

Tähistati ka kevade saabumist, ilma ja aastaaja muutumist. Mitmel pool usuti, et lihavõtte hommikul tantsib päike tõusmise ajal. Seda koguneti õue või ärklikorrusele jälgima, kogu perega. Päiksese tantsu jälgimine kuulub pigem varasemate kommete hulka nagu ka pajutibude või okste tuppa toomine. Vanarahvas uskus ka seda, et kui hommikuse silmapesu vette panna hõbemünt või muu hõbeese ning selle veega silmi pesta, paraneb nägemine ning haigused jäävad kaugele.

Nagu ikka, leidub folklooris ka kummastavaid nähtuseid. „Omapärane maskeeritu oli Lihaeit või Liha-Kai, kelle kohta on teateid taas 19. sajandist. Tegemist oli paastu personifikatsiooniga, keda usuti jälgivat paastumist ja töökeeldude, eriti kudumistöö keelu järgimist. Iseloomult sarnanes see uusaastaaegse ringirändava nälja personifikatsiooniga, kes samuti üritas piiluda toas toimuvat. Rahvapärase didaktilise ütluse kohaselt murrab Lihaeit töökeeldudest üleastujal kaela ja kisub soolikad välja,“ on Mare Kõiva oma uurimuses kirjutanud.

Ikka rõõmsaid pühi

Nii nagu paljud teised kombed, on ka eestlaste lihavõtted jäänud küllaltki palju kirikust puutumata. See on olnud huvitav jälgida ka Kõivale: „oleme katoliiklikus meres erand.“ Ehk vaadates meie ümber, võiks meid tugevalt mõjutada katoliiklusele lisaks protestantism ja õigeuskki, kuid paljud tavad on siiski vormunud pisut omamoodi.

„Kõik koledam saab mööda ja helgem on ees."

Aga kas ikka passib ses kristliku maailma mere kontekstis suurel reedel pidutseda ja „rõõmsaid pühi“ soovida? On ju kirikust lähtuvalt see pigem kurb sündmus. Ikka sobib, arvab Mare Kõiva, sest tähistatud on lootust uuele ja paremale. „Kõik koledam saab mööda ja helgem on ees,“ võtab ta kokku pühade olemuse eestlastele.

ERR soovib toredat pühadeaega praegusele kultuurile paslikult, Tallinna loomaaia küülikute ja kanade abil. Selles 360-kraadises videos ringi vaadates leiab munadepüha fakte ka teistest ajastustest. Rõõmsat pühadeaega!