Mulle on taas avatud kõik poeletid, ma ei pea enam veetma tunde lugedes pakenditelt peenet kirja ja mis kõige tähtsam: saan taas tunda vana head täiskõhu tunnet. Pühad olid käes. 

Paastu läbinuna olen mõistnud, et ülestõusmispühad, lihavõtted või munadepühad - kes kuis soovib - on tõesti suurem püha kui jõulud. Suur vabanemine ei väljendu minu puhul siiski ohtras õgimises. Pühapäeva hommikul olen suhteliselt nõutu, sest külmkapis on küll üht-teist, millega vabanemist tähistada, kuid tegelikult isutab endiselt paastutoidu järele. 

“Olen muutunud, olen tõesti muutunud.” See on fraas, mis trummeldab peas külmkapi sisu põrnitsedes. Eksperimenti kokkuvõttes tuleb tõdeda, et palavikuliste otsingutega alanud ning argise kulgemisena lõppenud elamus on olnud valgustav. Joone allatõmbamiseks tahaksin teiega koos käia läbi mõned õppetunnid, mida sellest paastukogemusest sain. 

Möödunud nädalal kutsus "Ringvaade" paastu teemadel rääkima. Mõistagi olid nad mulle ette valmistanud ka ühe katsumuse, kuid paraku pidid nad selles pettuma.

Suhtumine

Ärge saage valesti aru, ma ei tunne ennast pärast 40 päevast paastu nagu Everesti vallutaja, sest suutsin piirangud ära mahutada oma taluvuspiiridesse. See on koht, kus võib öelda, et ju siis ikka laisalt paastusid, kuid need piirid laienesid kogemuse käigus. Nälg või kiusatus, mis oli nädala alguses peaaegu ületamatu vaev, sai reedeks kergeks ebamugavuseks ja sealt edasi ununes sootuks.

Kõik on mööduv - see on üks peamisi asju, mida paast õpetab. Võttes ette selle n-ö sisemise palverännaku, astud sa justkui ümbritsevast tavarütmist välja ning õhtul päevale tagasi vaadates võibki tekkida tunne, et näed hetkeks kõike kõrvalt. Taolisest neutraalsest vaatepunktist tajub palju paremini erinevate tööprotsesside ja inimeste vaheliste suhete kulgemist ajas. 

Nüüd tagantjärele sellele mõeldes mõistan, et keegi meist ei soovi olla kogu aeg emotsionaalselt “punases” ja pidevalt põleda. Üleliigne aktiivsus tekitab stressi ja paneb asjatult ringi sahmima. Pigem tuleks keskenduda ja hoida neutraalset meelt, sest nii näeb kiiresti parimaid lahendusi. 

Vestlus isa Sakariasega muutis vist mõttemaailma enim: just pärast seda jutuajamist oskasin toidust mööda vaatama hakata.

Toidulaud

Paljud, kellega olen paastumisest rääkinud, näevad seda dieedina. Mis seal salata, ka mina nägin esimestel päevadel ainult toitu ja 15. paastupäevani oligi see eksperiment dieet. Kõik vanad toiduained oli vaja välja vahetada ja kogu tähelepanu oli suunatud taldrikule. Lõpuni aus olles: minu lemmik lubatud patt olid soolatud maisikrõpsud.  

Mida aeg edasi, seda enam hakkasin eraldama toiduaineid. Seda põhjustas eelkõige pidev kombineerimine: taldrikul peavad ju olema kõhutäitja (riis, tatar, kuskus), valk (oad, kikerherned) ja maitseelamuse tekitaja (lillkapsas, kala, salat, õli, maitseained).  

Enne paastu moodustas õhtusöök ühtse massi, mida kugistasin alla ilma erilise tähelepanuta. Paastuperioodil muutub tähtsaks iga asi, mis lauale jõuab. Püüan igast taldriku täiest saada toitumiselamuse, mis ei täidaks ainult kõhtu, vaid jääks ka meelde. Elamust on vaja eelkõige seetõttu, et vältida tungivat vajadust pidevalt midagi näksida. Seda eriti paastu alguses. 

Meenutades algust: esimene videopäevik Rainiga.

Eksperimendi ajal kõhklesin tihti, kas minu paast on ikka õige ehk kas olen piisavalt rangel režiimil. Kaaspaastuja Rain, kes sisuliselt jõi vett ja järas juurikat, näis olevat palju sügavamal retkel ning see tekitas isegi teatavat kadedust. Samas andis isa Sakarias mõista, et toidust loobumine on küll enesedistsipliini vahend, aga mitte kogu eksperimendi tuum. Tegelikult võib toidu kõrval loobuda ka näiteks suitsetamisest, nutitelefoni kasutamisest või teleka vaatamisest ehk teha n-ö tarbimispaast. 

Ja ega selle õigusega hüvedest keelduda pole ka asjad nii sirgjoonelised. Lihtsalt öeldes ei tee paastumine sinust pühakut, kelle iga soovi peab täitma, sest oled otsustanud end piirata ja kannad selle eest näljaohvrit. Paast on introvertne tegevus, mitte võimalus teha end pidulauas või restoranis huvitavaks piinates võõrustajat oma lõputute keeldude ja neist lähtuvate soovidega.

Minu hinnangul võiks igapäevase toitumisreeglite alus olla austus toidu ja selle pakkuja vastu - kui sulle antakse, siis võta vastu ja ära ole kõrk. Oluline on mõista ka seda, et asju nagu “vale toit” või “ebatervislik toit” pole olemas. Asja iva on tarbitavad kogused ja isiklikud valikud.

Arvud ja mõõtmine

Paastueksperiment algas minu jaoks kuue katsuti vere andmisega Lasnamäel SynLabi laboris. Dr. Meeli Glükmann kuulutas mind paastukõlblikuks, sest kõik verenäitajad olid head või isegi väga head. Näiteks raua tagavarad mu veres olid soovitatavast tasemest pea kahekordselt üle. MCV, MCH, RDW - kõik tavalises vahemikus; vere PH-tase - 5 ja nii edasi ja nii edasi. 

Tean, et oleksin pidanud pärast eksperimenti samuti nõela alla minema, kuid see jääb tegemata. Seda peaasjalikult seepärast, et tegelikult pole mu keha teinud läbi mingit drastilist muutust. Jah, mu vööümbermõõt on vähenenud ning keha on justkui ära tarbinud kümne kilo jagu rasva, kuid need on numbrid, mida jälgida siis, kui eesmärgiks on kaalulangetamine. 

Minu eesmärk on kogu selle eksperimendi vältel olnud paastutraditsioonide ja lähenemiste õppimine läbi kogemuse, kuid eksperimendi käigus sai üha selgemaks, et seda kogemust pole võimalik kvantitatiivselt mõõta. Kogemust saab anda edasi vaid sõnades ja mõtetes. Sestap usun, et kvantitatiivsed näitajad segaksid üldpilti ega täiendaks mitte kuidagi kogemuskirjeldust, mida olen teile kolmes eelnevas paastupäevikus lugemiseks ja vaatamiseks pakkunud. 

Kokkuvõttes…

Kindlasti kavatsen paastuteekonna ka tulevatel aastatel ette võtta, kuid seda palju privaatsemal ja isiklikumal moel kui seda on olnud tänavune loobumine. Tänan kõiki, kes elasid mulle kaasa ja huvitusid mu kulgemisest. 

Elu täpselt nii keeruline, kui keeruliseks me seda elame…

Foto: Tanel Valdna/ERR