Paastueksperimendi teisel nädalal tegi eksperimendi päeviku sissekande Rain. See tähendab pisut välja teenitud puhkust, sest eelmise sissekande lõpus mainitud külmetus kasvab täiemahuliseks nina üleujutuseks. Tatirätid näo ees trotsin kerget palaviku tunnet ja nõrkust põlvedes.

Viimast põhjustab peaasjalikult kerge nälg tahke toidu järele, mis mind terve päev saadab. See kõlab küll ebatervislikult, kuid külmetus aitab kohaneda uue toitumisplaaniga, sest tegelikult pole nälja tunne nii valdav nagu paastu alguspäevil.

Hommikune menüü jääb samaks - must kohv ja puuviljalurr, mida tuntakse laiemalt nime all smuuti. See kombinatsioon tekitab hea tunde umbes pärastlõunani. Sealt algabki minu paast - kell 13.30. Selleks ajaks on banaan ja kiivid oma töö teinud ning üldine energiatase hakkab märgatavalt langema.

R2 Agenda video: pikemalt smuutidest

Rahu võtab maad

Kerge nälja tunne on (vahe)nädala teiseks pooleks muutunud pigem enesedistsipliini vahendiks. Iga toidukord tekitab endise topitud kõhu asemel energialaine, mis paneb omakorda mõistuse erksamalt tööle. Vatsamõistus jookseb taimsetes registrites kombineerides puu- ja juurvilju erinevate kuivainetega.

Samuti näitab langustrendi ka frustratsioon, kui jalad viivad esimese asjana siiski poe tagumisse ossa, kus üldjuhul peale ülikallite ökotoodete, soja- ning kaerajookide midagi leida ei ole, sest riiuleid täidab erinevates variatsioonides piim ja liha. Lepin asjaoluga, et alateadvuses soovin ikkagi näha praegust keelatud gastronoomia produktide valikut naiivse sooviga sealt midagi leida.

Režiimil püsimine ning enda soovidest üle olemine tekitab aga veidrat heaolu, millega kaasneb üldisem rahu. Igapäevane rutiin muutub aeglasemaks, kuid tegevused selgemaks ja efektiivsemaks. Seda öeldes tekitab pärastlõunane rammestus endiselt keskendumisel raskusi.

Tippides uude nädalasse

Eksperimendi 13. päevaks tundsin vajadust taas aktiviseeruda. Juba nädalavahetusel tunnen, et endine tervis hakkab taastuma ja seejuures ilma erilise paratsetamooli joogita. Hundi julgus rinnas, kuid kerge kähedus kurgus, otsustan isegi trennist osa võtta, kuid seda peaasjalikult juhendajana.

See on aga rumal valik, sest külmiku temperatuuril sisehallis minimaalselt liigutades suudan siiski kergelt haigust süvendada. Tegelikult peaksin putsad jalga tõmbama ja higistades haiguse väljakule jätma. Aga noh, oleks oleks aknast alla kukkunud, kui poleks poleks sabast kinni saanud.

Igatahes esmaspäevaks on haigus nii palju taandunud, et kui Paastu-Allan saab taas kutse külastada R2 Agenda terviserubriiki "Terves kehas terve vaib", siis võtab ta selle julgelt vastu. Üldist rahu murdes proovin tekitada aktiivsust, sest teemaks pole minu soolestiku sisekosmos, vaid hoopis paastutrenn ehk trenn millega paastu ajal tegelen.

Kahjuks pole ma enda keha pühendanud joogale või mõnele muule võimlemisdistsipliinile, vaid sirvin peas läbi erinevaid ameerika jalgpalli harjutusi, mida saab piiratud alal sooritada. Otsustan valida tippimise.

See vahva drill kujutab endast päkkadel poolistuvas asendis jalgade ja käte (üli)kiiret üles-alla liigutamist. Et 30 sekundi pikkust vastupidavus harjutust veelgi meeldivamaks teha otsustan lisada ka käskluse peale puusade liikumise paremale vasakule ning üles hüpped.

Seda, mis stuudios juhtub, näed Agenda live-videost:

Suur intervjuu

Teisipäeval jõuab kätte paastueksperimendi üks kulminatsioonidest - kohtumine isa Sakarias Leppikuga. Intervjuud peas ette valmistades saan üha enam aru, et olen tõelises segaduses. Eksperimendi eeltöö käigus kogutud infokillud paastureeglite kohta on segunenud ebamääraseks reeglite koguks, milles ma pole enam kindel.

Intervjuu toimub pärastlõunal ja tänu päevastele muudele projektidele, saan eeltööd hakata tegema, vaid paar tundi enne intervjuud. Sõber Google aitab mind mõnede tekstide juurde, mis asuvad Eesti Apostelikku Õigeusu kiriku kodulehel.

"Suur paast ei ole pelgalt liha- ja piimatoitudest loobumine, mis on ka iseenesest väga hea ja keha tervendav. Suur paast on endasse süüvimise, enda südamekambrisse vaatamise aeg. See on enda patule, tõele otsavaatamine.

Pühad isad on toonud välja sellise mõtte: “Ainuke asi mida saatan tõeliselt väldib ja kogu oma olemusega pelgab on enda tundma õppimine. Ta ei soovi enda kohta teada saada ja ta ei soovi tunnistada, et ka tema sõltub Jumalast."

("SUUR PAAST KUI SUUR HARJUTUS" EAÕK Hiiumaa koguduste preester Aabraham Tölpt)

Kirikutekstide ja jutlustega tutvudes mõistan kiiresti, et minu toidufookus on olnud äärmiselt pealiskaudne. Toit moodustab paastu askeesist küll märkimisväärse osa, kuid peamine eesmärk on ennekõike mõtlemise parandamine. Paast ei tohiks inimest lõhkuda, vaid andma talle võimaluse tutvuda iseendaga.

Lihakausid aju poolkerade vahel

14. päeval pean tõesti silmitsi seisma iseendaga. ERRi meelelahutusportaal Menu tähistab oma neljandat sünnipäeva, mille puhul tuuakse toimetusse kaks kringlit. Köögis aga saadab Vene uudistetoimetus kolleegi lapsepuhkusele, mille puhul on samuti köök head paremat lookas täis.

Esimese hooga hakkab mind ümbritsev küllus häirima. Kõik teised minu ümber võivad kohati märgata kuidas sajakilone habemik trambib, kulm kipras, köögi poole veeklaasi täitma ja siis sama teed pidi arvuti taha tagasi. Päeva möödudes hakkab agressiivsus vähe haaval vähenema, kuigi turtsun kolleegidele paar teravama alatooniga lõõpivat temaatilist "nalja".

Suurt hulka nisu nähes trummeldab mul siiski peas küsimus - kas ma ikka pean õigeusu paastureeglite kohaselt loobuma nisutoodetest? Sellele küsimusele saab vastuse intervjuust isa Sakarias Leppikuga.

Joovastus ja arusaamine

Pärast intervjuud olen kerges ekstaasis - kõik detailid on paika loksunud ja reeglid teada. Põhimõtteliselt algab minu jaoks mõtestatud paast. See, mis sellele intervjuule eelnes, on olnud ähmane, kuid enda rahustuseks avastan, et tegelikult olen nii-öelda "ülepaastunud". Mõistan, et usulised reeglid on mu peas segunenud vegantavadega, mille tõttu välistasin gluteeni ehk täpsemalt nisujahutooted.

Otsustan nüüdsest süstemaatilisemalt ka endaga tegeleda. Selle all mõtlen peamiselt eksperimendi sügavamat mõtestamist ning selle protsessi mõju minu heaolule.

Intervjuule järgnenud päevadel toimunud sisekaemust ja muid hingelisi saagasid ma teile vestma ei hakka, kuid paastu 18. päeval, mil asun seda paastupäeviku sissekannet kirjutama saan aru, et see personaalne reportaaž-eksperiment on rajatud vastuollu õigeusu reeglitega.

Nagu eelpool mainitud, on paast ääretult personaalne rituaal. Meenutan pidevalt isa Sakariase vastust küsimusele, kui palju inimesi Eestis tegelikult paastub? Intervjuus ütleb ta, et seda ei oska ta öelda. Paastuja peab olema teadlik oma valikutest ehk kui ta isegi satub pidulauda, kus pakutakse liha- või piimavalku sisaldavad toite, siis võtab ta selle vastu. Pakutust keeldumine oleks kõrkus.

Sellest omakorda võib tuletada paastu ühe põhitõe: paastutakse üksi ja enda jaoks, mitte avalikult afišeerides oma valikut loobuda teatud toidust. Siit ka vihje, miks see sissekanne valmis alles paastu 22. päevaks.