Paastupäevik | kirjutab Allan: iga algus on raske ja konarlik
Eelmisel nädalal algas paastuaeg, mille puhul korraldab ERRi teadusportaal Novaator eksperimendi, kuidas kaks ERRi ajakirjanikku Rain Kooli ja Allan Rajavee 40-päevase katsumusega hakkama saavad. Oma esimeste päevade kohanemislugu jagab teiega katsealune Allan Rajavee, kelle jaoks on paast alanud üpris keerukalt.
Esmaspäeva hommikul süveneb teadmine, et paastuaeg on lähedal. Ärgates on kõht tühi ja tühjust ei tohi täita, kuna enne eksperimenti tuleb vereproovi abil kindlaks teha, kas minu veres on piisavalt toitained, et 40-päevane n-ö koormus vaba dieet ette võtta.
Eelmisel õhtul otsustasin sättida äratuse pisut hilisemaks, sest hommikused toimetamised köögis jäävad ju tegemata. Luban endale hommikukohvi asemel klaasi sooja vett eesmärgiga anda kehale märku, et hommik on käes ning asungi Kalamajast Lasnamäe poole teele kõht kergelt hele.
Kui päris aus olla, siis olen Lasnamäele Synlabi laborisse jõudes kergelt närvis - kõik eelnevad vereproovid on küll näidanud, et mu tervis on korras, kuid siiski on alati proovide andmise juures midagi ärevust tekitavat. Mis siis, kui midagi on siiski korrast ära, kas sellest ajakirjanduslikust eksperimendist võib saada hoopis imelise tervenemise lugu?
Paast ei tähenda nälgimist
Esimese asjana istume maha konsultatsiooni laua taha. Dr Meeli Glükmann küsib alustuseks, kui palju kaloreid kavatsen paastu käigus päevas tarbida? Küsimus rabab jalus, sest eksperimenti ette valmistades olen mõelnud küll toiduainete peale, kuid mitte keskendunud toiteväärtusele. Allan Rajavee konsulteerimas dr. Glükmanniga Autor: Greete Palmiste, ERR
Vastan kõhklevalt "umbes 3000 kalorit" ja lisan, et tegelen hobi korras ka spordiga, mistõttu pean menüüs säilitama lisaks lubatud selgrootutele mereandidele ka kala. Pärast vastust selgub, miks arst seda küsis. Nimelt on paastu juures äärmiselt oluline mitte nälgida. Kui hoiduda toidust pikema aja vältel tekivad organismis ketokehad ning käiku lähevad reservid. See protsess võib näiteks nõrgestada südamelihaste tööd või isegi esile kutsuda diabeedi.
Kinnitan, et minu eesmärk pole nälgida ega teha järjestikuseid veepäevasid. Pigem proovin asendada loomsed- ja nisutooted oma menüüs taimsete vastu ning seejuures hoida praegust kehakaalu.
Synlab
Konsultatsiooni tulemusena määratakse mulle kuue katsuti jagu vereproove ja uriiniproov. Enne proovide andmist läheme Synlabi laborisse kiirele ringkäigule, et vaadata kuhu minu antud proovid jõuavad. Varajase tunni tõttu on labor veel vaikne. Koridori nurgas seisavad üksteise peale laotud ohumärkidega mustad termokastid, kuhu on pakitud vereproovid.
Eesti suurim labor ei analüüsi üksnes eestlaste verd, vaid analüüsimaterjali tuuakse üle lahe ka Soomest. Kokku töötleb ja analüüsib labor keskmiselt kuus miljonit vereproovi aastas. Ühtlasi töötleb labor ka uriini ja teiste kehaeritiste proove kasvatades neis bakterikultuure, mille abil tuvastatakse põletikke, viirusi ja muid haigustekitajaid.
Pärast ekskursiooni lähen registratuuri dokumente täitma. Saan teada, et pean andma kokku kuue katsuti jagu verd. Ühe kiire vereproovi andmine pole probleem, kuid kuus järjestikust tuubi verega täita võib olla üpris ebameeldiv.
Sisenen kabinetti, õde palub mul istuda spetsiaalsele verevõtutoolile, mille saab viia kiiresti lamamisasendisse juhul, kui patsient peaks minestama. Istudes toolile, suunan pilgu ette, sest teadmatus on sellises olukorras õndsus. Žgutt käe ümber, käsi rusikasse, nõel sisse, käsi vabaks, žgutt lahti ja veri võib voolata.
Lõpuks peab nentima, et hirmul on suured silmad. Kui välja arvata üks kerge lihaskramp bitseptsis, mis tekkis umbes neljanda katsuti täitmise jooksul, polnud tegemist üldse ebameeldiva kogemusega. Püsi paigal, ära tõmble ja kõik on korras.
Pärast seda lepime kokku konsultatsiooni aja ning võin jätkata oma tavapärast igapäevast rütmi. Tuhkapäevani on jäänud alla 48 tunni.
Tuhkapäev
Kätte on jõudnud 1. märts. Tunne on pidulik - paast on alanud. Seitse nädalat enesedistsipliini, kohanemist, uudset ajakirjanduslikku tööd ja igapäevast kombineerimist. Esimese hooga loobun kohvist ja joon hommikuks kummelitee.
Söögiks võtan hetkel Kalamajas laineid löövad smuuti, mille tõttu on kuuldavasti mitme Põhja-Tallinna toidupoe puuviljaletid küpsetest banaanidest sisuliselt tühjad. Minu menüüs on vaarikamoosi, kiivi, banaani, selleri ja spinati vedelpüree.
Kolmapäevane hommik pole oluline mitte üksnes paastu alguse puhul, vaid täna saab läbi ka esmaspäeval alanud rippumistunne. Erilisema päeva puhul panen selga heleda triiksärgi, meel on positiivne ning tuju hea.
Arsti juurde jõudes olen pigem mures sellepärast, et saaksime tulemuste kätte saamisest head videokaadrid, kuivõrd see, mis mu tulemused reaalselt on. Dr Glükmanniga kohtudes tuleb kohe hea uudis - verepilt on korras. Toitainete depood on olemas ja korralikult toitudes ei tohiks need ka väga kahaneda.
Teisalt prognoosib dr Glükmann, et kindlasti hakkavad langema ferritiini ehk raua näitajad. Lisaks väheneb ka vitamiini B12 kogus, kuna seda toitainet leiab ainult lihast. Ainus tõsine puudujääk on mul D-vitamiini osas, kuid seda olen teadnud juba detsembrist. Seejuures on D-vitamiini puudus Eesti n-ö rahvuslik defitsiit, sest vaid 16-protsendil eestlastest on see näitaja korras.
Pood
Lasnamäelt võidukat naastes tundsin esimest korda kofeiini puuduse mõjusid - mida kiiremaks töötempo läks, seda rohkem hakkas hajuma keskendumisvõime ja meeleolu muutus üha järsemaks.
Novaatori paastueksperiment kuulutatakse välja Raadio 2-e päevakajasaates "Agenda". Täpsemalt uudistemagasini iga kolmapäevases "Köögikultuuri" rubriigis. Et raadio otse-eeter näitab tihti peale ka pilti ja sel korral läksime otse-eetrisse Agenda Facebooki lehele, siis pidime vaatajatele pakkuma, midagi rohkemat, kui rääkivaid päid.
Nii otsustasin minna paar tundi enne toidupoodi, et võtta saatesse kaasa näiteid sellest, mida me Rainiga järgnevate nädalate jooksul sööma hakkame. Enesekindlana poeuksest sisse astudes põrmustati mu lootused kiirest poeringist kiiresti. Esimese hooga sammun vanast harjumusest valmistoidu leti poole lootes, et ehk seal mulle veel midagi on. Valmissalatid - ei sobi, sest tegemisel on kasutatud rapsiõli, kuid minu režiimil sobib ainult päevalilleõli. Nisujahu vabad paastu pirukad - pole olemas. Rukkileib - ei sobi, sest enamus ka kõige mustemaid leibasid, sisaldavad siiski nisujahu.
Lööduna liigun tagasi juurviljade osakonda. Valituks osutuvad kurk, beebispinat, mungoa idud ja kirsstomatid. Kogu selle valiku kavatsen panna mõnevõrra hakituna kaussi, lisada natuke päevalilleõli ja ongi sisuliselt paastusalat olemas. Magustoiduna võtan näitamiseks kaasa datlid ja tatrajahust tehtud küpsised.
Kokku läheb poes tavalise 10 minuti asemel 20 minutit. Aga vähemalt on tore anda toidupoe turvamehel tööd, kes mu vaateväljast riiulite vahele kaob alles pärast seda, kui müüja ostuteki ulatab.
Seda, mida me Agendas täpsemalt Rainiga rääkisime võite vaadata siit!
Kohandumine ehk 48 tundi
Tööpäeva lõpus koju jõudes tundub paast midagi sellist, mis jääb kuhugi uudistemaja koridori maha, nagu kõik teised tööl käsitletud teemad. Kodus köögipliidil ootab mind pann, mida täidab tatrapuder ja lillkapsas.
Sel momendil tajun paastu kogu selle raskuses. Külmkapis on endiselt toite, mis olid eile õhtul veel lubatud, kuid nüüd rangelt keelatud. Peamiselt tõmbab mu tähelepanu juust ja seejärel piim, mida olen harjunud tarbima ohtralt. Samas teadvustan endale, et keedetud lillkapsas ja tatar võib olla vahelduseks huvitav maitsekooslus.
Neljapäeval jätkub tavaline töörutiin - kiire asjaajamised, paar ajurünnakut ja kiire falafel. Teisalt annab fooni pidev energiapuudus, mida peaasjalikult tekitab kohvi puudumine. Une hägusena ja tuimas peavalus ringi taarudes mõistan, et Raini "joon-ainult-vett" lähenemine on minu jaoks liiga askeetlik suund ning pean tegema oma esimese tagasiastumise - ma joon hommikust kohvi ikka edasi.
Kuid sellegipoolest on põhiline energiaallikas liharikastoit asendunud taimsega, mistõttu on mu kõht tõelises segaduses. Kui enne paastu oli ta harjunud seedima toitu tundide viisi, siis nüüd jookseb kõik läbi palju kiiremini ja kergemini.
See fenomen tekitab meeletut tungi midagi pidevalt süüa. Toit ja selle kombineerimine muutub kinnisideeks. Lisaks jookseb peas nimikiri "heades asjadest", mis praeguseks on keelatud.
Kokkuvõtvalt nädalavahetusest
Enne eksperimendi algust lugesin, et kiriklik paast kehtib ainult nädala päevadel. Kuid ma pole nõrk ega kavatse lubada endale n-ö "puhkepäevi". Selle asemel jätkan kohandumisega, kuni olen saavutanud jälle normaalse elurütmi. Kogu püha üritust otsustab saboteerida külm ilm ja halvasti valitud riietus.
Kurgu kähedus, mida tunnen laupäeva hommikul, muutub pühapäeval pärast pärastlõunast trenni täiemahuliseks külmetuseks. Kas tegemist on esimese paastu tagasilöögiga ja mu organismi immunsus haigustele on mõne päevaga juba langenud? Sellele küsimusele otsin veel vastust, kuid paastueksperimendi kuuenda päeva õhtuks on söömasööstud kadunud ning tühi kõht ei vaeva ka enam nii palju.
Vaata, kuidas Allan ja Rain võtavad esimese nädala kokku!