„Jeesuse sünd oli väga oluline sündmus, aga Jeesuse ülestõusmine veel suurem,“ selgitab Käpp. „Ülestõusmises peitub lunastussõnum, mis on kiriku jaoks tähtsaim.“ Käpa sõnul võiks ülestõusmispühi enda jaoks mõtestada isegi need isikud, kes ei ole kristlased. Tema arvates võiks inimesed endalt küsida, et mille jaoks on olemas ja kellele on tähtsad ülestõusmispühad. Ta tõdes, et kuigi lihavõtted on väga kommertsialiseerinud pühad, on nende taust ikkagi sügavalt kristlik. „Võib-olla on siin ka kiriku jaoks tegemata tööd – natuke liiga vähe on sügavamat tähendust kosta üle kommertssõnumite,“ möönab ta.

Värviliste munade pühad

Kust on tulnud traditsioon ülestõusmispühal ehk munapühadel mune värvida? Mune värvitakse erinevates kodudes nii looduslike meetoditega – kaselehed, sibulakoored, madar ja kohv, kui ka guaššide, vesivärvide ja viltpliiatsitega. See tegevus on Eestis munapühade lahutamatu osa ja enamiku laste meelistegevus lihavõtetel, aga miks? Kas lapsed või lapsevanemadki teavad? Käpp räägib lugu, mida lihavõtetel kirikus munade värvimise traditsiooni selgitamiseks räägitakse.

Ta pajatab, et kui naised läksid munakorvidega Jeesuse hauale, nägid nad, et haud oli tühi. Tagasi tulles kohtasid nad Jeesuse jüngreid ja rääkisid neile, et haud on tühi, ja Jeesus ingli sõnade kohaselt üles tõusnud. „Jüngrid aga ei suutnud naisi uskuda niikaua kui üks naistest palus, et kui nende lugu on tõsi, siis värvugu munad tema korvis punaseks!“ selgitab Käpp. Selle peale värvusidki munad punaseks. „Nii oli selge, et Jeesus on tõesti üles tõusnud.”

Teine põhjus munade värvimiseks on Käpa sõnul kindlasti see, et muna on elu sümbol, munast võrsub uus elu.

Mune mitte ainult ei värvita, vaid ka koksitakse. Koksimine käib teravaid otsi kokku lüües ning võitja on see, kelle muna terveks jääb, ehk see, kes muna paremini käes hoiab.

Lihaeided, pajutibud ja lihavõttejänesed

Kuna lihavõtted on üks kõige olulisematest pühadest, kaasneb sellega ka palju keelde. Rahvakalendri järgi, nagu uusaastal ja jaanipäeval, ei tohi ka lihavõtetel koristada. Samuti eelneb lihavõtetele pikk paastuperiood, mil ei ole lubatud liha süüa. Reeglitest kinnipidamist käis akna taga kontrollimas Lihaeit ehk Liha-Kai. See on müütiline tegelane, kes reeglite rikkumisel pidi patustajaid karistama kaela kahekorra keeramisega.

Iga kant Eestis tähistab lihavõtteid pisut omamoodi, kuigi põhilised kombed on samad. Lõuna-Eestis hakati alates lihavõtetest jälle kiikuma. Maagiliseks peetud kiikumisel oli oma kindel algusaeg ja lõpp, vahepealsel ajal kiikuda ei tohtinud. Kiik oli noortele oluline meelelahutus, millel lauldi, mängiti, katsuti jõudu ja mille ümber tantsiti.

Põhja-Eestis möödusid lihavõtted lauahüppamisega. Laud asetati kivi, kännu või posti peale tasakaalu ja kummaski otsas seisis hüppaja. Kui üks hüppas, kukkus teine oma lauaotsaga vastu maad. Mängu eesmärgiks oli hüpata nii täpselt, et õnnestus oma lauaotsale tagasi hüpata. Nii Lõuna- kui Põhja-Eesti tegevused olid tugevalt seotud uskumusega, et need toovad õnne ja tervise.

Ülestõusmispühadel täituvad kodudes vaasid pajutibudega. See komme pärineb õigeusust, kui kevaditi viidi õigeusu kirikusse õnnistamiseks pajuurbi, millega hiljem ka koduseid urviti. Pajutibude vastu anti mune.

Lihavõttejänese traditsioon sai alguse 1572. aastal Saksamaal. Lihavõttejänes peidab öösel mune aeda, majja, korterisse, et lapsed neid päeval otsida saaks. Tänu lihavõttejänesele on munapühadel komme süüa rosinaid šokolaadis ja šokolaadimune. Nimelt meenutavat need jäneste pabulaid.