Munatoitude tähtsust lihavõttelaual peegeldab lihavõttekombestik, kust leiab kombeid munade kaunistamise, ostmise või kinkimise kohta. Külaühiskonnas seostus muna ka viljakusega. Otsapidi on see seotud noorte kombega kevadpühade ajal kiigel omavahel tutvumas käia, seletab Kannike.

Tema sõnul oli talupoja toidulaud 19. sajandi lõpukümnenditeni hooajaline. Sügisel tapetud koduloomade liha oli kevadeks otsakorral ja seetõttu ei tähendanud kevadine lihavõtteaeg kindlasti ohtrat lihaga maiustamist. "Heal juhul oli pütipõhjas alles mõni soolalihatükk, mida sai supile või muule roale maitseks lisada. Jõukamad majapidamised, kellel rohkem liha alles, tavatsesid seda kevadel suitsutada."

Tänapäeval argised muna- ja piimatoidud olid Kannikese sõnul veel 20. sajandi algul rohkem jõukate inimeste menüüs. Taludes kasvatati kanu vähe ja talusaadusi, nagu rõõsk piim ja munad, püüti pigem meiereisse või turule müügiks viia. "Seega oli muna mitte argine, vaid pidulikum roog," tõdeb etnoloog.

Iseseisvusaja "trendiroad"

Muna- ja piimatoitude tarvitamine kasvas alates 1920. aastatest, ütleb Kannike. Tarbimist mõjutasid nii elatustaseme tõus kui ka aktiivne propaganda.

Uued ajad tõid kaasa ka uued moetoidud. Laiemalt levisid näiteks kohupiimaroad – plaadikoogid, kreemid, saiad, magusad supid. "Lihavõttelaual oli ka kindlasti praad, eriti oli kombeks teha vasika- või jänesepraadi. Külmroogadest armastati liharulle ja sülti, moodne oli teha seda mitte ainult lihast, vaid ka kalast."

Kannikese sõnul sai kevadpühade ajal menüüd rikastada ka värskete aedviljasalatitega. Ta jagab Novaatori lugejatega kevadise munasalati retsepti ajakirjast Maret (1938):

Eestiagsetel perenaistel oli kombeks mis tahes pidupäevaks valmistada suur kollane kringel või pidusai. "Näiteks ajakiri Maret toob 1940. aasta lihavõttenumbris ära kevadpühade saia retsepti:"

Kohupiim kui moekas toiduaine leidis tee ka küpsetistesse. Perenaised valmistasid kohupiimataskuid, mis võisid olla nii soolase kui ka magusa täidisega.

Uusi ideid pakkus perenaistele ajakirjandus, kust leidis näpunäiteid nii koduse peolaua kaunistamiseks kui ka värviküllaste retseptide näol.

"Näiteks leiame Adeline Tannbaumi käsiraamatust "Moodne perenaine" magusroa "Tarretis munakoortes", mille valmistamiseks täidetakse tühjad munakoored kihiti punase sidrunitarretise, valge piimatarretise ja pruuni šokolaaditarretise kihtidega. Järgmisel päeval kooritakse tarretis munakoorte seest välja, seatakse munad madalale vaagnale ning nende ümber pannakse triibulise tarretise viilud nagu singiviilud," kirjeldab Kannike.

Uute tuultena pidulaual õpetati ajakirja- ja raamatuveergudel veel, kuidas valmistada näiteks kilu ja kapparitega täidetud mune ning keedumunast ja tomatipoolikutest "kärbseseeni".

Kannikese sõnul säilis restoranides tsaariajast komme pakkuda hooajalisi rahvustoite. "Endast lugu pidavate toidukohtade lihavõttemenüüs olid 1920.-30. aastatel venepärane pasha ja lihavõttepirukas kulitš. Kohvikutes oli müügil suures valikus šokolaadi- ja martsipanimune, saiu ja torte."

Seapraad ja ise joonistatud pühadekaardid

Nõukogude aeg tõi lihavõttelauale sedapalju muutusi, et paljud toiduained muutusid defitsiitseks. Näietks lihavõttepraes tuli olude sunnil asendada linnuliha seapraega või leppida tööstuslikust kanavabrikust pärit linnuga.

Mõndagi jäi peolaual siiski samaks. Kannikese sõnul oli mune enamasti saada ja kodudes jätkati endistviisi lihavõttemunade värvimist, koksimist ja söömist. "Nagu enne sõda, toodi nüüdki tuppa pajuurbi, küpsetati saia ja tehti pashat," ütleb ta.

"Loomulikult ei müüdud ametlikus kaubandusvõrgus lihavõttekaarte," kirjeldab entoloog, "kuid neid siiski saadeti – kas joonistati ise või osteti mõne fotograafi poolt vanadel eeskujudel salamisi tehtud pilte."

Anu Kannike on koos Ester Bardonega kirjutanud Nami-Nami portaalis ka lihavõttesaiadest ja nende ajaloost.